Lihavõtte-Sirp erakorraliselt neljapäeval
Et postiljonid saaksid reedel vagad olla, ilmub Sirp neljapäeval, 21. aprillil.
Sirbis:
* Intervjuu POTi (rahvusvaheline etenduskunstide festival Tallinnas) peaesineja, ungari filmi- ja teatrilavastaja Kornel Mundruczoga.
* Poeetilisi arvamusi populismist ja taevatähtedest, Pariisi orelitest ja kõrvakuulmisest.
* Kõige suurem kuritegu õnnelikku elu taotlevas ühiskonnas on riigivastasus.
* Ettevõtte tulumaksu mõju majandusele.
* Millest kirjutavad Mehis Heinsaar, Maarja Kangro ja Urmas Vadi?
* Kas naiskirjandus on olemas?
* (:)kivisildnik halvast ja Maris Johannes pisut paremast näitemängust.
* Lokaalne ja globaalne MoKS Evelyn Müürsepa ja John Grzinichi pilguga.
* Kaire Nurk: kogu tõde Ai Weiweist, järjekordsest vangistatud kunstnikust.
* David Bate: võhikliku fotograafiaõpetaja hingevalu.
* Libahunt ja libalambad uues muusikalis.
* Puhkpillikevad Tallinnas, kammerkevad Viljandis.
* Lahing Tartu pärast jätkub: miljööväärtuslikkuse vaatepunkt.
* Lood Eesti tuletornidest.
* Järjekordsed dokfilmid loomade ja inimeste võitlusest.
* Kuidas inimesed monumenti ehitasid.
Ja veel mõndagi tarkust, mille toel pühad üle elada.
Kas soomlased on paranoilised?
Mis on Eesti kõige väärtuslikum vara? Mets?
Puhas vesi? Õhk? Ma pakun, et inimene. Maailma
kontekstis poleks ilmselt paha, kui rahvaarv
emakesel Maal aeglasemalt kasvaks, aga
eestlaste jaoks on seitse röövitud meest või
kaheksa põlengus hukkunud last katastroof,
rääkimata sadadest Estoniaga märga hauda
kadunud kaasmaalastest. On asju, mida ette
näha on võimatu, paljut saab aga ennetada:
on võimalik kontrollida laeva tehnilist seisukorda
ja turvavarustuse kättesaadavust, saab
kontrollida ehitiste tuleohutust ja tagada väljapääsu
hoonest, on võimalik inimese ette valmistada
ohtudeks, et nad hädaolukorras tuimalt
šokis ei seisaks, vaid käituksid süsteemselt
kätteõpitud juhiste järgi, ja on võimalik
luua kaitseehitisi kõikvõimalike loodus- ja
inimrünnakute vastu.
Valge hiire nutt ei aita
Eks igas inimkoosluses, mitte ainult Austria-Ungari keisririigi nooremohvitseride seas leidub oma leitnant Dub, loll, ent ülikõrge enesehinnanguga jupijumal, kelle juhtimisalane kreedo kõlab: „Ma panen teid nutma!”. Ja siis kohe pärast pisaraid juhtub, mis juhtuma peabki: nähes, et kangelane/pühak on siiski nõrk ehk inimlik, tormab „avalikkus”, rahvahulk, pööbel, mass teda seda suurema mõnuga tükkideks kiskuma. Nutad ja kahetsed küll, kuid sured ikkagi!
