Mölaklus ei inspireeri!
Jürgen Rooste jalutas pühapäeva pärastlõunal Leonhard Lapiniga ta näitusel „Sisemaastikud”
Kust me alustame?
Leonhard Lapin: Linnart Mäll oli ju aastast 1975 kuni surmani mu vaimne õpetaja, kes rõhutas, et oleme orientalistid, mitte budistid. Nõnda ei olegi ma ennast budistina serveerinud. Mu töö Mällist kujutab sümboolselt ta elu: algab punasest ja jõuab türkiissiniseni, kommunismist budismi. 12 kullatud Buddhat valvavad seda. Mulle on sõbrad toonud ja olen ise hankinud igasuguseid puutööriistu, ma olen neist loonud selliseid objekte ...
Kuidas sa selles valguses puusepa poega suhtud?
Suure lugupidamisega. Mitmed kuulsad arhitektid Euroopas ja maailmas, keda ma tunnen, on kas ise nooruses puusepad olnud või on puusepa pojad. Jeesus kuulub vaieldamatult nende hulka.
Liiga palju raha
Meil on võimalik uskuda, et Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhid, rahandusministrid ja eurotsooni riikide keskpankurid läksid kõik kollektiivselt hulluks ja sobiksid edaspidi ainult Postimehe huumorikülje „Psühhiaatrite tuleproovi” tegelaskujudeks. Teine ja tõenäolisem võimalus on, et sel nädalal algatatud uus Euroopa finantsasutus töönimega „Euroopa stabiilsusmehhanism” on vastutustunde ja riigimeheliku tarkusega sõlmitud kokkulepe, mis kokkuvõttes kindlustab rahuliku ja turvalise elu jätkumise kontinendil.
Mõttetu arvustus ehk Luubi lendav teater
Andri Luup kandideerib Viljandi Ugala lavastusega „Piloot” tänavu parima lavastaja aastaauhinnale.
Viljandi Ugala „Piloot”, autor ja lavastaja Andri Luup, kunstnik Laura Pählapuu. Mängivad Tanel Ingi, Kadri Lepp, Maria Peterson (Theatrum), Meelis Rämmeld, Liina Olmaru (Vanemuine), Luule Komissarov, Anne Valge, Arvo Raimo, Indrek Sammul, Martin Mill, Janek Vadi, Keir Tetsmann (Ugala noortestuudio) ja Vallo Kirs (Viljandi kultuuriakadeemia). Esietendus 17. IV 2010 Ugala väikeses saalis.
Õigupoolest ei peaks ma Andri Luubi „Piloodi” kohta mitte midagi ütlema. Selle lavastuse esteetika ja sõnumi mõistmiseks ei pea olema geenius, kõik on siin ilmne, alasti, nähtavale kistud. Ka lugu on lihtsakoeline. Stjuuardiametit pidava pereisa Toivo (Tanel Ingi) juurde ilmub ühel päeval poliitik Norman (Meelis R ämmeld), kes palub Toivol ja ta perel olla valimiskampaania huvides „näidisperekond”. Ambitsioonikas Toivo võtab pakkumise vastu, mis sest, et peresuhetes valitseb sügav kriis: Toivo naine Barbara (Liina Olmaru) soovib tähelepanematu mehe juurest lahkuda, teismelised lapsed tütar Lotta (Keir Tetsmann) ja poeg (Vallo Kirs) on vanemaist võõrdunud (viimane istub peaaegu terve lavastuse vaikides saali lae all). Laval näeme veel Toivo kontrollifriigist ema (Luule Komissarov), pendlimees Tambetit (Arvo Raimo), Toivo naabreid, inkassofirma äbarikust töötajat Peepu (Indrek Sammul), Toivot salaja ihalevat Peebu naist Hertat (Kadri Lepp), Toivo tütre kunstnikest peigmehi Ukut (Martin Mill) ja Peinti (Janek Vadi), maalrit (Anne Valge) ning teleajakirjanikku (Maria Peterson).
Kirjanik hüüdis: „Õudus!”
Ja kaja vastas: „Õudus!”
Louis-Ferdinand Céline, Reis öö lõppu. Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Heli Allik, toimetanud Heete Sahkai. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2010. 560 lk.
1.
„Ma pole iial näinud midagi ligilähedastki sellele muudatusele, mis moonutas tema näojooni, ega näe loodetavasti kunagi. Oi, liigutatud ma ei olnud. Ma olin lummatud. Tundus, nagu oleks loor maha rebitud. Nägin sellel vandeljal näol ilmet, milles väljendusid morn uhkus, halastamatu mõjuvõim, argpükslik hirm – ja pinev, lootusetu meeleheide. Kas elas ta sel ülimal, täie teadmise hetkel kõigis iha, kiusatuste ja alistumiste üksikasjades taas läbi oma elu? Ta hüüatas sosinal mingi pildi, mingi nägemuse peale … hüüatas kaks korda … ja tema karje oli pelk hingus …
„Õudus! Õudus!””
Kuigi see lõik pärineb Joseph Conradi „Pimeduse südamest” (Riina Jesmini tõlkes) ja kirjeldab kuulsa härra Kurtzi heitluste finaali, tundub mulle nüüd, pärast „Reisi öö lõppu” lugemist, et need sobivad kohati õõvastava täpsusega kirjeldama Louis-Ferdinand Céline’i loodud minakangelase elu- ja meelelaadi, tema versiooni pimeduse südamest.
