Jaanuari lõpetab Sirp nr 4
Sirbis:
- Lühiarvamusi valimiste üldmeeleolust ja üksikküsimustest Evi Arujärvelt, Kaarel Tarandilt, Ivar Tallolt, Agu Uudelepalt ja Tiit Kärnerilt.
- Ülekantud tähenduses on Afganistan aastaid olnud meie kõigi lahinguväljaks, räägib intervjuus oma uue filmi "Kirjad Inglile" ainetel režissöör Sulev Keedus.
- Uus Tallinna ajalugu sakslastele, Baudelaire'i apokriiva eestlastele.
- Kriitiku vastus kritiseeritu vastusele: uutele allikatele osutamine osutus kasutuks.
- Valter Ojakäär ja vaibumata viiside kaja.
- Muusikamaailm, kontserdipeegel, värsked heliplaadid.
- Sissejuhatus naaboblusse ja selle esimene õppetund. Paavo Matsin analüüsib Mihkel Muti mälestuste 4. osa.
- Viiekümnendad. Inimese mõõde - kirjanduslik fragmentaarium aastakümnete tagustest oludest ja inimestest eesti kirjanduses.
- Eesti Rahva Muuseum lõpusirgel - sajand pingutusi ja viies katse oma maja saamiseks.
- Mis juhtub arhitektuurikonkursil? Võistluse pinged, konkurss ja autoriõigused.
- Jalutuskäik Tallinna ja Tartu galeriides ja muuseumisaalides (kokku umbes seitsmes). "Eksperimenta!"
- Festival "DocPoint" on teist korda Tallinnas.
- Põlula, Poll ja ajalugu, mida me ära ei tunne.
- Riia lavastaja Viljandi üliõpilastega Tallinna teatris Norra klassikut näitamas.
- Rumm, viin ja hunnik õnnetust Vanemuise laval.
- Provintsiteater primadonna ja fantoomiga Pärnus.
Kellele väheks jääb, otsib ja leiab nimetatu lisaks veel üht-koma-teist.
Riigile appi!
Kunstiprofessionaalide kogunemine möödunud laupäeval jäi kajastuses mõistagi üldrahvalike nimekirjamängude varju. Tõe peegel näitas järjekordselt ära, missugune on meediapildis põhiseaduse sissejuhatuses (rahvuskultuur) öeldu positsioon, võrreldes neljandas peatükis (riigikogu) sätestatuga. Ajakirjanduse uudisevalik kinnitas, et meedia peab end endiselt võimusüsteemi osaks, soovib olla osaline ja kaugeltki mitte statist n-ö suurte poiste mängudes. Esmaspäeval ei pidanud kogunemist Telliskivi loomelinnakusse ja Eesti Kultuurikoja loomise algatust nimetamise vääriliseks ei Postimees ega Eesti Päevaleht. Vaim paistab endistviisi vardas ja härg väntamas olevat. Olgu nii. 1988. aastal oleks olnud vastupidi. Toona korjati iga loomeinimeste tundlik arvamus ühiskonna seisundi ning selle parandamise teede kohta üles kui kullatükk, võeti kasutusse ja elu läkski paremaks. 23 aastat hiljem (mis sest, et mõnigi asjaosaline on jäänud samaks) põlgab avalik inforuum need kullatükid ära või siis premeerib kodanikualgatust anonüümsete kommentaaride tuntud headuses (kus „ühiskonna parasiit” on leebeim väljend loovisiku kohta).
Eesti on kaugenenud oma juurtest ja maailmast
Jaan Kaplinski: Hiina boheemlased ja kunstnikud ärplesid koguni sellega, et nad on nagu tuul ja voolav vesi, mida ei olegi võimalik kätte saada.
Teie puhul on sageli räägitud teaduse- või loodusehuvist, harvem aga teie suhtest teiste kaunite kunstidega peale kirjanduse. On teil omad lemmikud ka muusikas, filmis ja kujutavas kunstis?
Mul pole muusikalist annet ega haridust, kuigi mu isa õppis klaverit ja Poola-poolne vanaema oli laulja ning mu poeg Märt-Matis Lill on helilooja. Omal ajal mulle väga meeldis Mozart. Praegu on lähedasemad Beethoveni hilised klaverisonaadid. Ja jazzmuusikat kuulan hea meelega. Kui Villu Veski mängib, on see tõeline rõõm. Aga mu luuletustes on kindlasti muusika motiive. Mu luuletused sobivad kompositsioonilt kokku klassikalise muusika žanritega, sonaadivormiga ja olen ka vahel teadlikult püüdnud neid asju ühendada. Mu luuletusi tõlkinud läti luuletaja Guntars Godiņš on konservatooriumi haridusega. Kui rääkisin talle, et mind on mõjutanud Mozart, kostis ta seepeale, et seda pole vaja öelda, see on ju niigi selge. Öeldakse, et mu luuletused on musikaalsed, ja ehk selles on leidnud väljenduse mu perekonna minu põlvkonnas kaotsi läinud muusikaanne.
VASTULAUSE
Karin Hallas-Murula Sirbis avaldatud kirjutistes „Arhitektuurimuuseumi „juhtum”” (17. XII) ja „Veel kord võimuvõitlusest arhitektuuririndel” (14. I) on mitmeid väiteid, mis ei vasta tõele või annavad kirjeldatud sündmustest moonutatud pildi.
1. II 1996 pöördus Eesti Arhitektide Liit (EAL) EV peaministri Tiit Vähi, kultuuriministri Jaak Alliku ja majandusministri Andres Lipstoki poole kirjaga, milles palus lahendada Eesti Arhitektuurimuuseumi pikaajalise ruumiprobleemi ning eraldada muuseumile näituse- ja tööpinnad Rotermanni soolalaos. Sama aasta 27. veebruaril pöördus EAL kultuuriminister Jaak Alliku poole palvega leida lahendus ka EALi ruumiprobleemile, mis tekkis seni liidule kuulunud Lai 29 ruumide erastamise järel. Ettepanek oli kaaluda ruumide eraldamist kultuuriministeeriumile kuuluvas soolalaos. Arhitektuurimuuseum oli sündinud EALi initsiatiivil ning liit oli muuseumile kinkinud kogu oma raamatukogu, seetõttu pidas EALi eestseisus sel ajal endastmõistetavaks, et need institutsioonid töötavad kõrvuti.
