Vürst Mõškin jõudis Narva

Sirbi ja Vasara esimene number ilmus 5. oktoobril 1940. aastal. Sõjaaegse vahe osas silma kinni pigistades võime seega rääkida eesti kultuuri nädalalehe 70. sünniaastapäevast. Oleme jõudnud 3315 ilmunud numbrini, trükikoja Punane Täht (enne natsionaliseerimist Vaba Maa) tinalaost digitaalajastusse. Toimetused on üle elanud 18 peatoimetajat ja küllap elavad teist sama palju veel.       

Disainiauhinna Bruno rahvusvahelise žürii ainsa eestlasest liikme Lylian Meistri kommentaarid „Disainiööl” jagatud auhindadele.       

Disainiauhinna Bruno 2010. aasta kandidaadid disaini- ja arhitektuurigaleriis 8. oktoobrini, Rotermanni kvartali vanas elevaatorihoones 3. oktoobrini (näitus „100 meetrit disaini”). 

Eesti Disainerite Liidu eesmärgiks oli seekordseid Brunosid jagades mitte teha valikut isekeskis ja Eesti moodi, vaid saada meie disainile rahvusvaheline kõrvalpilk. Samas oli kõigil Facebooki kasutajatel võimalik vägagi rahvalikul moel valida oma lemmik ja kommenteerida tooteid tarbija või vaatleja positsioonilt.  See võimalus leidis elavat kasutamist ja päädis Jaanus Orgussaare riiuli Comb võiduga. 

Sissejuhatus Cabaret Rhizome’i: teater, kus sõna ei sega tegevust.       

Ilmselt pole vale väita, et selle aasta „Baltoscandal” Rakveres ja „Draama” Tartus on pakkunud Cabaret Rhizome’i (CR) eneseleidmisele ja -kehtestamisele märgatavat tuge. Kas ja kui kauaks suudab varem või hiljem uue teatri mainest vabanev CR säilitada publikuhuvi, selgub lähitulevikus. Peapõhjus, miks sai see „sissejuhatus CRi” kirja pandud, ei ole seotud teatri ealise (uudisväärtus) ega ka olemusliku uudsusega (tegemist polegi ju millegi ennenägematuga),  vaid tegijate positiivse, boheemlasliku fanatismiga, mida juba peaaegu kaks aastat on näidatud eelkõige Tallinnas Kaarli tänava keldris (urus), kus kunagi tegutses Dajan Ahmeti juhitud Salong-teater ja pärast seda põgusalt Jaanika Juhansoni kureeritud Teatrilabor.       

Kultuuriväljaannete tähendus ENSVs 

Sirp ja Vasar (alates aastast 1940, juulist 1989  Reede, jaanuarist 1991 Sirp, veebruarist 1994 Kultuurileht, aprillist 1997 taas Sirp – nii ka edaspidi selles tekstis), nagu ütleb tema nimigi, loodi seitsekümmend aastat tagasi selleks, et tuua Eesti haritlaskond ja kultuuripublik nõukogude ideoloogia lippude alla. Paradoksaalsel kombel kujunes Sirbist hoopis vahend, millega püüti võimaluste piires eestikeelset kultuuriruumi kaitsta täieliku nõukoguliku võsastumise eest. Ehkki see püüdlus  täitus tollastes oludes vaid osaliselt, on meil täna põhjust tähistada Sirbi sünnipäeva siiras tänumeeles. 

Nagu teisedki lehed, alustas Sirp sõja järel üsna suure tiraažiga, mis aastatel 1947–1956  kahanes ja seejärel tugevasti tõusis (vt joonis 1). Ajavahemikul 1955–1985 kasvas vabariiklike ja kohalike lehtede kogutiraaž 3,5 korda (Vihalemm ja Kõuts 2004, lk 64-65). Tiraažide suur tõus „sula ja lootuste ajal” (1956–1969) oli seotud nõukogude süsteemiga kohandumisega, aga ka ajalehtede osalise vabanemisega nõukogulikest kaanonitest, muutumisega mitmekesisemaks ja lugejalähedasemaks. Seejuures tõusis eriti tugevasti vähem ametlike väljaannete  nagu Noorte Hääle, kohalike lehtede (eeskätt Edasi) ja kultuuriväljaannete tiraaž. Sirbi tiraaž tõusis järsult 1950. aastate lõpus, tõus jätkus pidevalt kuni laulva revolutsioonini, peegeldades eestlaste kiindumust oma keelde ja kultuuri. Vaadates ka tollaseid raamatutiraaže, teatripubliku hulka, 1978. aastal tähistatud Tammsaare aasta üldrahvalikku tähendust, võime öelda, et emakeelne sõnakunst ja kultuuriajakirjandus olid Eestis ligikaudu kolme aastakümne jooksul rahvusliku identiteedi ja vaimse sideme põhikandjaiks.       

Massiline klammerdumine kultuuriväljaannete külge oli omamoodi anomaalia, mis tegelikult sai toitu nõukogude totalitaarse süsteemi poliitilisest tasalülitatusest, ideoloogilisest üleküllastusest ja venestamisest.