Elu võimalikkusest pärast surma
Dénes Farkasiga vestleb Andreas Trossek.
FOTO: PIIA RUBER
Andreas Trossek: Sinu praeguse isikunäituse pealkirja lõpuosa ei jäta vaataja fantaasiale just palju ruumi: mäng on läbi. Ka Hobusepea galerii pressiteates räägid, et tegemist on neli-viis aastat tagasi alustatud seeria lõpuleviimisega. Ning galeriisse sisse astuv külastaja ei kohta esimese „atraktsioonina” mitte valgesse kuupi ja selle pühitsevasse prožektorivalgusesse asetatud kunstiteost, vaid hoopis üht tiražeeritud odavtrükist, sinu kataloogi, mille lehitsemisel rullub lahti vaata et kõige tugevam kontseptuaalne sari, mis Eestis viimastel aastatel üldse teostatud on. Mida selline žest tähendab? Kas see näitus on vaid ühe etapi vahekokkuvõte või oled sa endale ise justkui prooviks ühe kunstnikunekroloogi kirjutanud?
Dénes Farkas: Kokkuvõte on see näitus kindlasti. Kui aus olla, olen ka oma kunstnikukarjääri lõpetamise peale mõelnud. Viimasel ajal on tundunud, et kunstitegemine praegusel kujul on vastutustundetu tegevus mitmes mõttes. Kunstnikuna eksisteerimine on praktiliselt niigi võimatu, kuna selleks ja muidu elamiseks vajaliku materiaalse baasi tootmine nõuab vahest mõttetult suuri pingutusi. Enne ja/või pärast tööpäeva ning vabadel päevadel teistest kohustustest väsinuna ateljees uusi ideid välja mõelda üritades jõuan järjest tihedamini küsimuseni, et mida ma siin teen ja kas see tegevus on tõesti tähtsam näiteks oma lapsega koosolemisest. Iga-aastaste näituseruumide otsimiste, taotlemiste ja rahakerjamiste ning sellega kaasneva – vahest suhteliselt alandavana tunduvate – tõendamiste asemel loodaks kuidagi mõistlikumalt oma aega sisustada. Kunstniku ja kunsti positsioon on mitmelt poolt nii maha mängitud, et lõpuks kedagi ei huvita ka, mis see on, millega me tegeleme. „Kaasaegne kunst” on muutunud sõimusõnaks ja kunstiga tegelemine näib parimal juhul naeruväärne, kuid üldiselt lihtsalt ärritav. Sellises situatsioonis ei näe mina suurt võimalust enda sõnumiga oma väiksest ringist välja jõuda.
Paksem Sirp tuleb jäädavalt
Reedest Sirbis nüüd ja igavesti leheküljed täis arhitektuuri.
Sirbiga kaasas Roheline Värav.
Sirbis:
- Eesti eramud Veneetsia arhitektuuribiennaalil ja kogu tõde sellest, mida teised näitasid. Intervjuu arhitekt Kalle Vellevooga.
- Arvamusi kultuuridemokraatiast ja selle puudumisest.
- Agambeni masin ütleb: "Tere tulemast!" Agamben ise turvalisusest ja terrorist.
- Värvi triumf Kumus, Mikkeli muuseum pinge all.
- Arvo Pärt ajas ja ajatuses.
- Resonabilise sügistuule Glamorganis, Küberstuudio ringlainetus Tahkunatipus.
- Jaapani kirjandus: Fujii Sadakazu luulest, Lauri Kitsniku vestlus Fujii Sadakazuga luule kirjutamisest.
- Pallase uurimuste kokkuvõte kaante vahel, aga sõlmed sees.
- Psühhedeelne surm Noe moodi filmis "Ootamatu tühjus".
- Rahvusvaheline seminar EMTA-s: värske lähenemine ja head edueeldused.
- "Kaevuritest kunstnikud" ideaalses mängupaigas - Viinistus.
- Tants läbi augusti: igaviku poole, murumunad suus. Kohaspetsiifilisest tantsukunstist Eestis.
- Andres Puustusmaa ühistöises "Rotilõksus". Intervjuu Sirbile filmitegemisest ja tagamaadest.
- Janek Kraavi Philipp Blomi sissejuhatusest XX sajandisse.
Ja veel mõndagi lugemist - loetud päevadeks.
Ei saa mitte vaiki olla
Avalik pöördumine Mahtra Talurahvamuuseumi nõukogu, Juuru Vallavalitsuse ja kultuuriministeeriumi poole
1858. aastal ei olnud eesti talupoegadel võimalust maa asjades kaasa rääkida ja nad haarasid Mahtra mõisa õuele oma õiguste eest seisma minnes kaasa kaikad, koodid, vikatid, hangud jm käepärase. Teist moodust öelda välja oma seisukoht sama aasta jüripäevast kehtima hakanud 1856. aasta talurahvaseaduse kohta nad ei leidnud ja ega tol ajal siinmail võimutsenud baltisakslastele ning Vene ametnikele eesti talumehe arvamus suurt korda ei läinud. Lahing Mahtra mõisa õuel lõppes eestlastele võidukalt. Mahtra sõda, suurim ja tuntuim talurahvavastuhakk XVIII-XIX sajandil, on omandanud aja jooksul talurahva sajanditepikkuse mõisnikevastase protesti sümboli tähenduse, sealt on meie keelde tulnud väljendid „Mahtrat tegema”, „igavene Mahtra” jts. Mälestust seal toimunust on säilitatud mälupaigas Mahtra Talurahvamuuseum.
AVALIK KIRI Laine Jänesele
Austatud proua kultuuriminister Laine Jänes!
Ühe asutuse juhi jaoks pole just igapäevane asi pöörduda ministri poole avaliku kirja vormis. Teen seda aga häda sunnil, kuna juba pisut rohkem kui poole aasta jooksul ei ole mina Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) direktorina saanud ainsatki vastust Teile saadetud kirjadele. Tõsi, kolmandate isikute vahendusel olen küll kuulnud, et Te ei pea võimalikuks minuga suhelda, sest olete südamepõhjani solvunud pärast intsidenti kultuuriministeeriumis käesoleva aasta märtsi hakul. Jutt käib nelja ERSO esindaja kokkusaamisest Teiega, mille juurde ma allpool tagasi pöördun.
