Mihkel Mutt: „Makstagu või miljard! Kõik ei ole müüdav”
Kirjanik, kolumnist ja ajakirja Looming peatoimetaja Mihkel Mutt tuli tänavu lugejate ette mitmeaastase „projektiga” – oma mälestuste avaldamisega rohketes köidetes. Praeguseks on ilmunud „Eesti doomino. Eelmälestused” ja „Võru tänav. Lapsepõlv”. Sedavõrd mastaapse töö taustal on Jürgen Rooste uurinud autori tundmusi ja mõtteid.
Jürgen Rooste: Miks otsustasid hakata mälestustekirjanikuks? See on ju säherdune sihilik, programmiline otsus. Selle kõrvalt suudab kirjutada väga vähe ilukirjandust, mõne novelli ikka, aga suuremamahulise romaani kirjutamine ei tule ju välja?
Mihkel Mutt: Jah, kibe tõde. Mul tuli korraga säärane fix, et kirjutaks mälestusi. Ega ma ette kujutanud, et see nii pikaks läheb. Aga oleks pidanud kujutlema, sest mul on olnud huvitav ja mitmekülgne elu – võlualdis ja andumusrikas. Pooleli jätta oleks nüüd ka naljakas. Nii et kirjutan, kuni süda on rahul, siis saan hakata tegelema oma suurema teosega. Viimane lükkub lihtsalt paar aastat edasi.
Solaris kui väljakutse ja allaand
Solarise keskuse valmimine on kodanikuaktiivsuse võimetuse triumf ja annab põhjust süvenevaks küünilisuseks ning pessimismiks – ja Stanisław Lem ilmselt keerleb hauas. Kunstpuud ja libalätlus, magedad naljatlused nimedega ja lõputu rodu säravate lambikeste alla ritta seatud poekesi pakuvad järjekordse võimaluse mõne eseme või paaritunnise kahemõõtmelise elamusega oma elu tühisus unustada.
Järelsõna
Valimised said läbi. Midagi ootamatut ei juhtunud. Demokraatia ja vabadus võitsid, nagu ikka, sest need võitjad on valimistel ühes Euroopa riigis ette teada. Üllatada ei suutnud valimistega seoses ka ajakirjandus ja valvepolitoloogid. Suure innuga asus eriti avalik-õiguslik ringhääling ka seekord haarama haaramatut ja tükati võis selle jälgimine ka huvitav olla, kuid paratamatult Tallinna-keskseks kujunenud vaatemäng on lõpptulemusena siiski jõhker meelevald enamuse kallal vähemuse arvelt. Ja ma ei räägi siin rahvussuhetest.
Neljakümnes
Värske Sirp juubeldab koos Kunstiakadeemiaga tema 95. sünnipäeval. Palju on sel koolil olnud nimesid ja tegutsemiskohti. Kuidas ja kui iseseisvalt aga kõrgema kunstihariduse andmist Eestis jätkata, arutavad Sirbis akadeemia rektor ja õppejõud.
Protsendiseadus, kunstnike lootus on takerdunud ametkondlikku ja poliitilisse ükskõiksusesse.
Kogumikus "Rahvuslus ja patriotism" peavad XX sajandi võtmetekstide kaudu dialoogi liberalism ja patriotism ning liberalism ja rahvuslus. Vahekohtunik Tanel Vallimäe hindab, kes on veenvam, kes edukam.
Sellest, kes on nobelist Herta Müller ja miks suured kirjandusmaad tema valimisega rahul ei olnud.
Uus ooper väljas - mida arvata Lille-Kausi-Kolditsa "Indiate uurimisest".
Arvustusi ja hindamisi: Hvorostovski ja NYYD, Kureishi ja Nõu, VAT-teatri "Tarbetud inimesed", "Krantsid" ja "Pangarööv", näitus "Lõpetamata Pallas"jpm.
Kes Sirpi ei loe, ei ole Sirbi lugeja.
