Imbi Paju: „Eesti kirjanduse pärast ma ei muretse, ma püüan lihtsalt tema heaks midagi ära teha”
Sel laupäeval, 8. augusti keskpäevast on kirjandushuvilistel põhjust viibida Peipsi järve läheduses Jõgevamaal Torma vallas, sest Võtikvere raamatukülas algab järjekordne, ainulaadne kirjandussündmus. Võtikvere raamatupeo märkimisväärsust süvendab aga tänavu tõsiasi, et see toimub kümnendat korda. Patrooniks on sedapuhku Doris Kareva ning külla tuleb teisigi praegu aktuaalseid eesti kirjanikke. See annab mõjuva põhjuse esitada mõned küsimused Võtikvere raamatuküla hingestatud ja energilisele eestvedajale ning visionäärile Imbi Pajule.
Võtikvere raamatuküla toimetab sel aastal kümnendat korda – sobiv võimalus heita pilk tagasi. Miks ja kuidas selline idee tekkis?
Imbi Paju: Kõigepealt peab minema tagasi Võtikvere ajaloo juurde. Sel oli 1998. aastani meie loodus- ja metsakultuuris tähtis koht. Isegi Carl Robert Jakobson, kes omal ajal parun von Liphartiga tülitses, hindas kõrgelt Võtikvere riigimõisa tööd. 1998. aasta metsareformi käigus metskond likvideeriti, vana metskonna maja pandi müüki ja tundus, et meie elu, kes me olime selles armsas ja looduskaunis kohas üles kasvanud ja omandanud väga tugeva rohelise mõtlemise, laguneb koost.
Looming paindub majanduseks
„Diskursuste loomisest on saanud omaette majandustegevuse vorm,” osutab kõrvalveeru intervjuus loovtööstuse uurija Kate Oakley. Väike vapper Eesti jookseb selles vallas usinasti briti kultuuriimperialismiga kaasa. Ka meil on kilbile tõstetud loomemajandus ja loovtööstus. Üks loomemajanduse diskursuse loojatest on ka kultuuriministeerium, kus on teemaga tegeldud juba julgelt viis aastat. Tänavu aprillis riigikogu korraldusel toimunud loomemajanduse seminaril rabelesid ettekandjad siiski alles definitsiooni kallal. „Loomemajandus on midagi enamat kui lihtsalt üks „uus kontseptsioon” või „valitsejate retoorika”,” kuulutas kultuuriminister seminaril. Aga mida enamat? Tõepoolest, umbes 3% sisemajanduse kogutoodangust, kinnitab uurimine. Uuringute tellimisel on riigivõim nimelt natuke kaugemale jõudnud. Eesti Konjunktuuriinstituut (EKI) ja Eesti Tuleviku-uuringute Instituut andsid vastu suve ministeeriumile üle loomemajanduse valdkonna uuringud koos ettepanekutega poliitiliseks tegevuseks.
Järjekordne Sirp
Värske Sirbiga kaasas Diplomaatia ja Roheline Värav.
Sirbis:
Dmitri Bertman lavastab jälle Eestis - miks ja mida, räägib ta ise.
Kultuuriminister põhjendab valdkonna rahajõe kuivamist.
Kas keeleseaduse uut redaktsiooni tasub karta?
XX sajandi mõttevoolud - marxism ja juhus.
Mart Kivimäe arenguloolised märkused ajaloopoliitika kohta.
Heatahtlik pilk kõige nooremate eesti romaanikirjutajate peale.
Mis oli/on Wellesto rühmitus kirjanduses ja kes olid/on onlased kunstis?
Ammune intervjuu Aksella Lutsuga, Eesti ja Brasiilia elanikuga.Reynolds ja Bullock: äridaami abielu alluvaga.
Vastulöök: kunst.ee toimetus lükkab ümber eelmises Sirbis tehtud kriitikat.
Haapsalu klaasipäevadel oli klaasis pinget.
Uku Masing 100: Masingu keelest ja Stahli keelest.
Ja veel nii mõndagi muusikast ja kirjandusest, filmist ja teatrist, elust ja kunstist rääkimatagi.
Diplomaatia
Augustikuu Diplomaatia heidab pilgu aastale 1989, mil Kesk-Euroopa riigid sametrevolutsioonide laines kommunismist vabanesid.
Avaartiklis nendib Riigikogu väliskomisjoni esimees Sven Mikser, et Berliini müüri varisemise suurim mõju võis seisneda tõigas, et see muutis dramaatiliselt pro and anti status quo jõudude vahekorda Läänes, mutes sel viisil varasemast realislikumaks ka Balti riikide vabanemise. Ent mitte kõik 1989. aasta järelmid ei ole positiivsed: Lääne tähelepanu koondumine Kesk-Euroopale ja NSV Liidule tõi kaasa Afganistani täielikku unarusse jätmise, mis maksis valusalt kätte aastal 2001 ja edaspidi.
Pro ja anti status quo jõududest on juttu ka intervjuus Islandi endise välisministri Jon Baldvin Hannibalssoniga, kes oli Balti riikide iseseisvuspüüete üks esimesi toetajaid ning pidi seetõttu enam kui kord kuulma etteheiteid, et “paadikõigutajana” käitub Island viisil, mis peaks väikeriigile lubamatu olema.
Ajaloolane Küllo Arjakas meenutab 1989. aastat Eestis. Kuigi aasta oli kõigiti edukas, tekib tema hinnangul ajadistantsilt tagasi vaadates mulje, et mitmed toonastest suurtest võitudest – nagu näiteks Molotovi-Ribbentropi pakti õigustühiseks kuulutamine – ei ole ajas püsivaks osutunud.
Slovakkia endine välisminister Pavol Demesh kirjeldab Slovakkia konarlikku teed demokraatiale: kümnest tänaseks EL-iga liitunud postkommunistlikust riigist oli Meciari-aegne Slovakkia ainuke, kellega EL katkestas läbirääkimised demokraatia vähesuse tõttu.
Ungari politoloog ja diplomat Istvan Gyarmati hoiatab, et Kesk-Euroopa demokratiseerumine ei ole asi, mida saaks korrata mujal: nii nagu Kesk-Euroopa demokratiseerus eelkõige tänu iseendale, mitte välisjõududele, nii peab demokraatia ka mujal võrsuma kohalikust pinnasest; ning välisjõudude poolt korraldatud “demokraatia eksport” ei pruugi kanda vilja.
Hiinas Tiananmeni väljaku veresauna 20-aastapäeva valguses pärib diplomaat Hannes Hanso, kas Hiinast võiks kunagi saada demokraatlik riik – sarnaselt Jaapanile, Lõuna-Koreale ja Taiwanile. Tavakodanik võib Hanso sõnutsi tänapäeva Hiinas ünsa rahulikult kritiseerida kohalikke omavalitsusi, linnavõime ja korrumpeerunud ametnikkonda. Kuigi skeptikute väitel on demokraatlik poliitiline süsteem ebakõlas hiina kultuuri ja ühiskondlike toimemehhanismidega, on Jaapan, Lõuna-Korea ja Tawian näiteks sellest, et majandusliku heaolu tõus viib kodanikuvabaduste suurenemiseni ja lõpuks ka demokraatiani.
1980.-aastail Nõukogude erivägede koosseisus Afganistanis sõdinud Alar Nigul vaatleb Nõukogude armee lahkumist Afganistanist 1989 ja kümme aastat väldanud Nõukogude-Afganistani sõja põhjuseid ning loogikat. Nõukogude juhtkonna esimene viga oli Niguli sõnutsi möödavaatamine Afganistani elanike kultuuri ja usu eripäradest, nende surmapõlgusest ja veritasu seadustest. ” Selleks et sõda võita, oleks tulnud piltlikult öeldes kogu meessugu Afganistanis hävitada,” sedastab autor.
Kunagine Iraani islamivabariigi välisminister ning praegune eksiilis elav poliitanalüütik Ahmad Salamatian kirjeldab selle aasta juunis toimunud Iraani presidendivalimistest ning neile järgnenud rahutuste mõjust islamivabariigile. Islamivabariiki on tabanud tema ajaloo kõige tugevam kriis. Teherani kokkupõrgete tulemus mõjutab aga palju enamat kui ainult Iraani tulevikku, kirjutab Salamatian esmakordselt ajakirja Le Monde diplomatique inglisekeelses väljaandes tänavu juulis avaldatud artiklis. “Opositsiooniliikmed on pärit kogu Iraani ühiskonnast, nii kõrgematest võimuešelonidest kui ka alamkihtidest, “ nendib ta.
Eksiilis elav Iraani ajakirjanik Hossein Bastani analüüsib tänavu juunis toimunud Iraani presidendivalimiste mõju islamivavabriigi suhetele Iisraeli ja USA-ga. Asjaolu, et valimiste järel halvenesid ka Iraani ja Euroopa Liidu suhted, on tekitanud Tel Avivis uut lootust rahvusvahelise üldsuse mobiliseerimiseks Iraani vastu, leiab Bastani.
Ajakirjanik Andrei Hvostov kirjutab Eesti julgeolekupoliitilisest mõtlemisest Kesk- ja Ida-Euroopa avaliku arvamuse liidrite poolt president Barack Obama administratsioonile saadetud avaliku kirja valguses. NATO-ga liitumise eel võtsid Eesti julgeolekupoliitilised otsustajad üle vana NATO kontseptsiooni, mis ignoreeris Läänemere idakalda pikaajalist kogemust ning pani kahtluse alla meie ajaloolise mälu, väidab Hvostov.
Välispoliitika ekspert Erkki Bahovski tutvustab Chris Patteni viimast raamatut "What Next? Surviving the Twenty-First Century".
