Aeg ei peatu, ajalugu kordub – kas midagi muutub?
Kui mind kümme aastat tagasi Tartu ülikooli teatriteaduse tudengina „komandeeriti” Jõhvi rahvusvahelisele ASSITEJ laste- ja noorteteatrite festivalile, et teadnud ma ei ASSITEJst, ei kohalikust ega välismaa lasteteatrist ega ka näiteks VAT-teatrist midagi. Näinud paar päeva nii kohalike kui külaliste lavastusi, mis nii kvaliteedis kui ka laiemas suhtumises oma publikusse ja oma tegemisse kõikusid ühest äärmusest teise, sai kiiresti selgeks, et midagi on meil siin selles teatri valdkonnas mäda.
Nüüdne, 7. ASSITEJ Eesti Keskuse ja VAT-teatri korraldatud festival oli eespool mainituga võrreldes nii korraldusliku kui ka kunstilise taseme poolest asjalik, ühtlasema tasemega. Ühtlane tase laseb paista kogu festivali ühtlaselt tugevana, mis tähendab ka seda, et polnud eriti silmatorkavaid ja kõrgeid tippe (see sõltub muidugi vaatamiskogemusest), aga ka mitte piinlikult mõjuvat saasta. Kuigi saasta ikka ka oli. Ega muud midagi, kui et 2011. aasta festivali (mis ilmselt tuleb Tallinnas) kunstilist poolt hakkab kokku panema mõnevõrra suurem seltskond, kes vastutab ka festivali kontseptsiooni eest.
Säh, sulane, tee meile kähku üks kena seriaal!
Lavastaja Ain Prosa (keskel) näitlejate Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljuärvega „Tuulepealse maa” võtetel. SCANPIX/MIHKEL MARIPUU
Eesti on läbi sajandite olnud tuultele avatud maa nii otseses kui kaudses mõttes, aga igasuguste rist- ja tõmbetuulte küüsis oleme seni õnneks ellu jäänud. Mets on küll varju ja vastupanu võimaldanud, kuid ega üksi metsaeesti mentaliteet aidanud hinge sees hoida. On vastu tuisku ja tormi mindud nii sõja kui rahu ajal. Hoitud käes püssi, atra või aere, saadud näkku tinaubade tärinat ja turja rasket rahet. Ole sa tuule peal või all, läbi tõmmatakse sind nii või naa ja tuuliseks jääbki me väike Eestimaa. Ja tuul pole häiriv mitte üksnes füüsiliselt, soodustab ka psüühilist labiilsust. Norras on uuritud, et mereäärne rahvas on teistest kärsitum ja äkilisem, neil esineb rohkem peavalusid ja vaimuhaigusi. Nüüd on see kärsitus kui omamoodi üle kandunud valu ja haigus meil ka kunstiliselt liikuvasse pilti pugenud.
„Savoy ball” kui Aivar Tomminga benefit
Alan ProosaPaul ábrahámi operett „SAVOY BALL”: lavastaja GEORG MALVIUS (Rootsi), muusikaline juht ja dirigent LAURI SIRP, kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), koreograaf Antton Laine (Soome), osades URMAS PÕLDMA, MARGIT SAULEP, AIVAR TOMMINGAS, MERLE JALAKAS, AO PEEP jpt, esietendus Vanemuise suures majas 1. XI.
Huvitav on jälgida, kuidas on käinud mõne lavatüki käsi meie suhteliselt lühikeses teatriloos. 1892. aastal Ungaris juudi rahvusest pangadirektori perre sündinud Paul ábrahám õppis Budapesti muusikaakadeemias tšellot ja kompositsiooni. Ta komponeeris klerikaalset ja kammermuusikat, käis sõdurina I maailmasõjas, mängis börsil, inflatsiooni tõttu kaotas vara ja istus isegi võlavanglas ning 1927. aastal sai dirigendikoha Budapesti ooperiteatrisse. Ajaloo keerdkäigud viisid ta Viini, Berliini, Pariisi, Kuubale, USAsse ning tema elupäevad lõppesid Hamburgi vaimuhaiglas 1960. aastal. Kas poleks see rohkeid pöördeid täis elulugu põneva libreto materjal, sest kasutada oleks hulgaliselt kauneid meloodiaid! Just nimelt nende omas ajas meeletu menu saavutanud šlaagrite ja operetiviiside, kus meloodiate ja jazzielementide liitmine, vana hea valsi, tango, fokstroti ja pasodoble’i rütmide atraktiivne vaheldumine tõid Paul Ábrahámile kiire ning peadpööritava, kuid kahjuks väga lühiajalise menu Euroopas.
Vaimustatud vormi edevuseta ilu
Fotol Jaan, Mari ja Ra Koort 1913. aastal, esiplaanil Jaan Koorti „Naise pea”, pukspuu, 1921. Indrek Grigor
„Kahe nädala pärast on sügisese salongi liikme raha maksta 25 franki, praegu ei saa ma koskilt seda raha pumbata, läkkitage kõige kuradi nimel.” „Teen tööd hoolega, loodan, et ikka ühe korra ka jalule saan just Pariisis, kodumaa kuulsus ei maksa midagi.”
Vadi, mängi!
Urmas Vadi on võtnud ette ikooniliste isikute ja tegelaste psühhoteraapilise vabastamise. Tema patsientide hulka kuuluvad Mati Talvik, Georg Ots, Elvis, Karl Vaino ning Tipp, Täpp ja tädi Ruth.
Urmas Vadi, Kohtumine tundmatuga. Jumalikud ilmutused, 2008. 311 lk.
Metafüüsiline Keskküla
Aron Stern
Pühapäeval avatakse Tallinna Kunstihoones Ando Keskküla (1950–2008) näitus „Suur Vaikelu. Valik maali- ja videoloomingut aastaist 1970–2007”, mille idee sündis hetke ajel. Olid kunstniku matused, peied Ku-Kus. Veel eelmisel aastal oli Tallinna Kunstihoone nõukogus läbi läinud juba haigustest ja saatuselöökidest puretud Keskküla taotlus korraldada tänavu hilissügisel oma kuraatorinäitus. Kuid saatus tahtis teisiti ja näituseplaani tekkis ootamatu auk. Nii otsustasin tol kurval õhtul, et sügisel tuleks Kunstihoones teha Ando Keskküla näitus, mis tähendaks austusavaldust eesti kunsti ühele kõige andekamale loojale, pakuks pedagoogilises mõttes õpetlikku ja avastuslikku tänastele noortele kunstihuvilistele ning käsitleks kunstniku loomingu metafüüsilisemat külge. Sellele pole senini suuremat tähelepanu pööratud, ehkki Ants Juske ja Leonhard Lapin on sellele küll varem viidanud. Nii on näituse keskmes vaikelu motiiv ning igavikulised ja metafüüsilised küsimused, mis huvitasid kunstnikku pidevalt nii maalija kui videokunstnikuna.
