Moskvas harrastatakse hasartset „lavastajahukkamist”
Mindaugas Karbauskis: Mulle ei istu see venevastane poliitika, mida Leedus aetakse. Vene kultuuri kadumine on Leedust teinud provintsi.
Mindaugas Karbauskis on lõpetanud GITISe (Moskva teatriinstituudi) Pjotr Fomenko meistriklassi lavastajana kaheksa aastat tagasi, enne seda saanud Leedu Muusikaakadeemias näitlejapaberid. GITISe lõpetamise järel töötas ta 2000. aastast Oleg Tabakovi juhitud Moskva stuudioteatris. Ta on teinud kaks lavastust Moskva Kunstiteatris (MHATi suurel laval) ja kaheksa lavastust Tabakovi stuudioteatris, toonud lavale sellised näitemängud nagu H. Ibseni „Hedda Gabler”, T. Wilderi „Pikk jõululõuna”, W. Faulkneri „Kui ma olin suremas”, N. Gogoli „Vana maailma mõisnikud”, M. Frayni „Kopenhaagen”, A. Tšehhovi „Onu Vanja”, L. Andrejevi „Lugu seitsmest ülespoodust”, A. Platoni „Jutustus õnnelikust Moskvast” . Praegu on Karbauskis vabakutseline lavastaja Moskvas. Kevadisel Moskva festivalil „Kuldne mask” pälvis Karbauskise lavastus „Jutustus õnnelikust Moskvast” auhinna parima režii eest, nüüd sai lavastust näha ka eesti publik.
Loomad kui inimesed, inimesed kui loomad
Kui Riho Unt kujutab „Lilis” inimese loomastumist sõjas, siis Rao Heidmetsa „Kaasasündinud kohustused” kirjeldab inimese loomastumist tarbimisühiskonna virvarris, tema lamestumist.
Kaader filmist „Kaasasündinud kohustused”.
Tallinna Kammerkoori mitmekesine kava
On üks asi, kui ütleme, et meie, eestlased, oleme laulurahvas, ja põhjendame seda oma koori- ning laulupeokultuuriga. Ning on hoopis teine asi, et eesti tänapäevane koorilaulukultuur päädib ametlikult vaid kahe professionaalse kooriga (pluss kaks ooperikoori) ning et meie riigis pole ühtegi professionaalset segakoori. Ja tõsiasi on mõistagi see, et meil on kõigele vaatamata mitmeid heal tasemel kammerkoore (sh tütarlaste- ja poistekoore), kes on oodatud külalised (ning keda auhindadega pärjatud) ka suurematel rahvusvahelistel koorifestivalidel.
Üks eelnimetatutest on kindlasti pikaealise traditsiooniga Tallinna Kammerkoor, kes andis möödunud pühapäeval peadirigent Aivar Leštšinski ja Darja Selivanova juhatusel kontserdi Rootsi-Mihkli kirikus, kusjuures viie loo ettekandel olid abiks ka Tallinna ülikooli kammerkoori lauljad.
Francis Bacon sellest, mida me kardame
Bacon maalis ühest tööst palju variante: Velázqueze portreel paavst Innocentius X-st põhineb vähemalt 50 versiooni, millest igal veidi erinev alltekst. Repro
Francis Baconit peetakse briti suurimaks maalikunstnikuks alates Turnerist. Teda võrreldakse Picasso ja van Goghiga ning loetakse uue suuna rajajaks. Tate Britaini ülevaatenäitus tõmbab magnetina kunstihuvilisi kogu maailmast. Bank of America on väljapaneku sponsor, meedia huvi näituse vastu (võrreldes enam-vähem samal ajal toimunud Damien Hirsti ajaloolisekski kutsutud Sotheby oksjonimüügi väljapanekuga) on olnud tohutu.
Poola luule ime
Poola XX sajandi teise poole luule eriline tugevus tulenebki sellest, et vaadati luule võimatusele näkku ega leinatud taga roose.
Hendrik Lindepuu scanpix
Pompidou keskus on vääriline partner
Dora Maar. Nimeta, 1934. Pressifoto
Eile avati Kumu suures saalis näitus „Tegelikkuse sabotaaž. Sürrealism Euroopa fotokunstis 1922–1947”. Näitusel on väljas üle 150 foto sürrealismi kõrgajast, kunstiajaloo suurnimesidki nagu Man Ray, Dora Maar, Brassaï, Éli Lotar, Claude Cahun on enam kui paarkümmend.
Audiovisuaalsed arhiivid uue meedia ajastul ehk Pidev muutumine püsimajäämise nimel
Veidi meelevaldselt tõlgituna on artikli pealkiri Balti Audiovisuaalsete Arhiivide Nõukogu (BAAC) korraldatud seminari pealkiri. Seminari peeti Tartus 25.–27. septembrini, korraldajateks Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Teadusfond ja eespool nimetatud BAAC. Programmi kokkupanijaks ja kogu ürituse eestvedajaks oli Piret Noorhani. Üritust toetasid Norra, Rootsi ja Kanada suursaatkond, kes osalesid tervitussõnadega avatseremoonial, Eestit esindas riigiarhivaar Priit Pirsko.
Taustaks audiovisuaalsete kogude tähendusest ja seisust üldisemalt. Liikuv pilt, heli salvestamine ja foto tekkisid ja arenesid XIX sajandil, mil traditsiooniline andmekandja paber oli jõudnud oma kuldaega, dokumendid, käsikirjad, raamatud ladestunud arhiividesse ja raamatukogudesse, esemed muuseumidesse, moodustades ajaloolise mälu selgroo. Samad jõujooned on alles tänaseni, audiovisuaalsed kogud täidavad nii raamatukogudes, arhiivides kui ka muuseumides kõrvalrolle, vajadusel mängides atraktiivsete illustratsioonide osa. Erandiks on vaid ringhäälingu arhiivid, mis suures osas just audiovisuaalsest ainesest koosnevadki, kuigi, jäävad needki vajalikust tähelepanust ilma, sest nii televisiooni kui ka raadio põhifunktsioon on eetri täitmine uute saadetega. Keerulisemaks teeb audiovisuaalsete kogude haldamise ja kasutamise vastava tehnika vajadus nii mahamängimiseks kui uuele meediale ümbervõtmiseks, oskusteabe ja raha (mida ju mäluasutustel niigi napib) olemasolu ehk kokkuvõtvalt: audiovisuaalsete kogude säilitamiseks ja kasutamiseks tuleb pidevalt tehnika arenguga kaasas käia, teha ümbersalvestusi ja ka hoiutingimuste nõuded on palju rangemad kui paberile kehtestatud.
