Juba mitmes arvustuses on rõhutatud, et „Lotmani maailmas” võetakse asja huumoriga ja mänguliselt. KAADER FILMISTElusa raamatu varjus
Kuigi postmodernism segab terasid ning sõklaid, ei kao terad kuhugi. Terade leidmine on muidugi raskem, kuid just terade leidmise raskuse tõttu võib leidmine olla seda väärtuslikum. Ning sellest protsessist Carlos Ruiz Zafón jutustabki.
Carlos Ruiz Zafón, Tuule vari. Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. Varrak, 2008. 518 lk.
Kunst saab teoreetilise toe
Acta Semiotica Estica V. Koostanud ja toimetanud Elin Sütiste ja Silvi Salupere. Tartu 2008.
Viimase kümne-viieteistkümne aasta kestel on semiootikakirjanduses üha teravamalt olnud esil teadusfilosoofilised arutlused semiootika olemuse üle. Millistelt alustelt moodustub semiootika distsiplinaarne ühtsus? Mis on semiootika uurimisobjekt ja kas selle objekti piiritlemine aitab defineerida ka semiootika metodoloogilist ühtsust? Milline on semiootika roll teiste humanitaar- ja laiemalt kogu kvalitatiivsete uurimismeetodite võrgustikus, kas on tegemist ühe võrdväärse teadusdistsipliiniga teiste seas või moodustab semiootika kogu humanitaarteaduste metodoloogilise aluspõhja? Kas semiootika ja n-ö tugevate teaduste vahel on ületamatu kuristik või peaks seda suhet kirjeldama dialoogina, interdistsiplinaarse ühendusena, mida võime näha näiteks biosemiootikas?
EMTA X Sügisfestival pearõhuga belglastel
Tänavuse EMTA Sügisfestivali peakülaliseks oli belgia helilooja Wim Henderickx.
Samal aastal, kui muusika- ja teatriakadeemia sai uue õppehoone (1999), toimus esmakordselt sündmus eesti muusika festival, keskpunktis olid uued teosed kohaliku heliloomingu vallast, loojate ja esitajate seas esiplaanil aga üliõpilased. Aasta pärast sai sellest Sügisfestival ning sellest peale on üha enam püüeldud rahvusvahelise avatuse poole. Tänaseks on üritusest kujunenud informatiivne nüüdismuusikafoorum ühes workshop’ide, meistrikursuste ja loengutega kaasaegse muusika interpretatsiooni teemal.
Kas on elu pärast kapitalismi?
Mis meist saab? Kas me julgeme mõelda tulevikust? Mis paneb meid tegutsema? Kas me vajame edasi elamiseks uut juhtideed? Mis saab armastusest, surmast, üksindusest? Miks me teeme seda, mida teeme? Kas me teeme seda, mida me arvame, et me teeme?
Kolme õe unistus täiuslikust elust kaob, asemele trügib jõhker maailm
Dekoratsioonid on langenud, jäänud vaid kõle ratsionaalsuse skelett.
„Kolm õde”: Irina – Kadri Lepp, Olga – Liina Olmaru, Maša – Triinu Meriste.
