Hea peaga gümnasist ja nutikas tänavapätt Rass (Rasmus Kaljujärv) muutub esimeses arestis äkki käeraudadega kirjanikuks. KAADER FILMIST 
Jana Lepik piia ruberKollektiivsed aktsioonid
Sündmus ja dokumentatsioon Moskva kontseptualismi esteetikas
Andrei Monastõrski ja Sabine Hängsen Tallinna Kunstihoones Monastõrski installatsiooni „Jänese vari või 100 aastat Brentanot” ees. Ilja Sundelevitš.
Beethoveni radadel
Ludwig van Beethoveni teoste tõlgendamine on interpreetidele alati suurt huvi pakkunud, tegemist on kaaluka ülesandega igale muusikule. Kui esitatakse Beethovenit, on garanteeritud keskmisest suurem publikuhuvi ning selle poolest polnud erandiks ka Mederi saalis 13. ja 14. IX Eesti Kontserdi uue sarja „Violino bis!” avalöögina kõlanud kammerõhtud, kus tšellist Silver Ainomäe ja pianist Kirill Kozlovski võtsid esitada kogu Beethoveni loomingu tšellole ja klaverile, tuues ettekandele viis sonaati ja kolm variatsioonitsüklit.
Selline terviklik ettevõtmine on tähelepanuväärne ning mõistagi energiat ja vastupidavust, eriti aga küpsust, maitset, põhjalikke teadmisi ja suurt muusikatundmist eeldav ülesanne. Pole olemas muid vahendeid, mille abil eristada Beethoveni varaseid teoseid hilistest, tuua kuulajateni põhjalik taustsüsteem ja arengukaar ühes seeläbi elule ärkavate seoste ja terviklikkusega.
Paaria, parim müügiartikkel
Soomlaste pihta kahurimürskude tulistamise maailmarekord püsib juba 69 aastat marssal Leonid Govorovi käes. Tema ülemjuhatusel andsid venelaste kahurid tuld nii Kannasel 1939. aastal kui Jätkusõja lõppvaatuse ajal 1944. aastal. Sama mehe käes püsib ka eestlaste pihta kahuritest tulistamise maailmarekord. Vaevalt Soomes lõpetanud, hakkas Govorov juhatama „Eesti vabastamist” ehk operatsiooni Sinimägedes. 31. mail 1945. aastal sai ta järjekorras kaheksandana Võidu ordeni, mida kokku andis N Liit välja üldse 17 tükki. Oma tööandja silmis olid marssali teened kahtlemata väljapaistvad, kuid see ei tähenda veel, et kogu maailm peaks tingimata seda arvamust tagant kiitma. Ega ju Harald Nugiseksi Narva lahingu eest saadud Saksamaa rüütliristi ka kõigile maailma rahvastele kuigi positiivsena seletada ei õnnestu.
Eestlased on okupatsioonide ajal saanud igasuguseid tiitleid, auhindu ja preemiad, näiteks Lenini- ja Stalini-nimelisi, mis sest, et mõlemad mehed suures ulatuses süütute eestlaste verd valasid. On aga peaaegu võimatu ette kujutada mõnd eestlast vabaduse ajal vastu võtmas näiteks Stalini preemiat „Suure Juhi tegude hiilguse kirjandusliku põlistamise eest”, kui sellist kuskil Venemaal välja antaks. Sellise auhinna saajal oleks kodumaal küll üsna vähe peale hakata, ta oleks peaaegu paaria, kuigi õigusriigis teda ju otse ei represseeritaks. Võimalik, et selline kirjamees saaks kuskil ülikoolis töödki (eks igasugused aktiivsed punased ja muidu teaduslikud kommunistid on ju vabas Eestis saanudki), aga ma vähemasti loodan, et Eesti hoolitseks selle eest, et niisugune inimene mujale maailma meie riiki kahjustama ei pääseks.
Elagu Tartu ja elagu Unt,
Eesti teater ja see kaduv punt!
„Endspiel” pakkus sähvatusi ja harrastuslikku maheteatrit: Martin Kõiv, Ragne Pekarev, Andres Keil ja Katrin Pärn. KAAREL NURK
(:)tõe abjektsioon
Sõna „abjektsioon” ei kuulu minu kõnepruuki ja ma ei ürita sellega kõnetada neid väheseid…, otse vastupidi, minu taotlus on alandada laiu masse, kes abjektsiooni ei mõika. Ma räägin vastsest telesaatest „Tõehetk“, mis kuulub Kanal 2 programmi ja ühtlasi on tõusnud telereitingu tabelite absoluutsesse tippu, mõlemas vanusekategoorias, seljatades kõik presidendijoodud, eurovisioonid ja olümpiatühisused.
Ma olen tõe fänn, selle saate aktiivne austaja ja need, kel teravam silmanägemine, on ilmselt märganud mu kirjanikunime „Tõehetke“ tiitrites. Paraku lipsavad lõputiitrid minu jaoks liiga kiiresti mööda, nii et ma pole ka kolmanda saate järel näinud, mida ma seal teen. Vahet pole, erinevalt ajakirjanike põhimassist töötan ma tõealal, olgu formaat ja meedia milline tahes.
