Setomaa kui maailma imeline nurgatagune

Milline idealist võtab täna oma südameasja, ajaloo- ja poliitika- ja maailmarahu- ja võõravihaasja ajada kirjanduses, teades, et tolle meediumi mõjuvõim on vähenenud/vähenemas? Õnneks neid ikka leidub, aga nii mõnigi kord kähvatab, et äkki nood idealistid (mina ka) on tegelikult idioodid.

Anne-Reet Paris. Töö I. 1971. Linoollõige. Ka see teos jäi kadunuks Washingtoni saatkonnahoone põlengus, ent autor saatis kirjanduskeskusele säilinud proovitõmmise. Repro

Vabaduse galeriis on väljas väliseesti autorite näitus teostega aastaist 1968–1975. 17. III 2007 kirjutati New Yorgi Eesti Majas alla kinkekiri, millega Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges annetas oma kunstikogu Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele. Eesti Rahvuskomitee kultuuritoimkond kutsus Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges ellu aastal 1957 New Yorgi Eesti Majas. Tõhusalt tegutsenud kultuurifond on aidanud kaasa näiteks Lakewoodi eesti arhiivi asutamisele, on andnud välja mitmeid toetusi ja stipendiume ning korraldanud ka arvukalt kunstinäitusi, enamasti jällegi New Yorgi Eesti Majas, ent ka mujal. Oma kunstikogu otsustati asutada aastal 1968 eesmärgiga säilitada kaasaegsete eesti kunstnike loomingu paremik ja viia see tagasi kodumaale, kui Eesti saab vabaks. Koguti valivalt: otsustajaks oli Aleksis Rannit, hiljem Olga Berendsen, Raul Reets ja Eduard Rüga. Kahjuks aastaks 1975 kogumistöö soikus ebakõlade tõttu Eduard Rüga ja fondi vahel. Oleks huvitav spekuleerida mõttega, milline oleks kogu praegu, kui kogumistööd oleks jätkatud. Muidugi olid kunstikogu tekkimisel otsustavaks väga väikese grupi isiklikud maitseotsustused, ent 33 teost, mis oli kunstikogusse koondatud, esitlesid autoreid nagu Endel Kõks, Karin Luts, Salome Trei, Olev Mikiver, Herman Talvik, Osvald Timmas, Juhan Nõmmik, Agate Veeber ja Eduard Rüga. Lisaks veel Raul Lind, Anne-Reet Paris, Hans Tsirk, Otto Paju, Arno Vihalemm ja Adele Ulm-Augustas.

Sandra Sillamaa ja Marko Mägi – Ro:toro.

Tänavune pärimusmuusika festival pakkus väliskülaliste poolest vähe põnevat lisaks sellele, mida varasemal kuraditosinal folgil kogenud olen. Liiga palju sai kuulda mesiselt harmoonilisi, päritolu silmas pidades etteaimatava kulu ja seadistusega helisid, olgu põhja-, ida- või lõunamaalt. Lisaks kippus laupäevaõhtune läbu ja ummistus kauni Viljandi tänavail ja esinemispaikades kalduma lärmaka massiürituse halvima ühisnimetaja suunas. Ometi lahkusin folgilt rõõmsa tundega, sest tugevat kinnitust oli saanud olulisim: festivalitraditsiooni ja Viljandi kultuuriakadeemia muusikaõpetuse koosmõjul on eesti muusikasse viimaks ometi hakanud lisanduma mahasalgamatult jõudsalt ja ridamisi huvitavaid artiste.

Piia ruber

1. – 10. augustini peetakse järjekordne, juba XXII orelimuusika festival. Üle paljude aastate ei ole tänavune muusikapidu seotud mingi tähtpäeva või heliloojaga. Teemaks on seekord orel ja oreliga seonduv, muusika eri ajastutest tunnustatud ja teatud interpreetide esituses kümnest erineva kultuuritaustaga riigist: Inglismaalt, USAst, Itaaliast, Monacost, Venemaalt, Prantsusmaalt jt maadelt.

Karusoo on halastamatul moel O’Neilli intiimse pihtimuse sotsiaalse teatri vankri ette rakendanud.

„Pikk päevatee kaob öösse”: James – Ain Lutsepp, Mary – Ülle Kaljuste.