Indiana Jones (Harrison Ford) seikleb edasi Kristallpealuude kuningriigis. KAADER FILMISTPaariad ja kirjandusseparatistid IV: eskapism relvaks
Tõeluse puudutuse teema on poeedile lähim, sest sellest sõltub osalt tema töö mõttekus ja mõtestatus.
Mathura. SCANPIX/POSTIMEES
Kommunikatsioon eeldab keeleoskust
Vene õigeusu semiootikaga mängiv Borjana Rossa ja Oleg Mavromatti ühistöö oli täiesti mõistetamatu Ameerikas. PRESS
Näitus „Obscurum per obscurius” ehk „Tõlgendada ebaselget veelgi ebaselgemaga” käsitleb religioonide konflikti ehk õigemini selle tekkimise ja ärahoidmise võimalusi. Ka näitusega kaasnenud seminaril olid kõne all samad probleemid, seekord läbi visuaalse kunsti filtri ehk siis konkreetsete tööde ning ka selle konteksti, millesse tööd olid asetatud. Seminari ettekanded ning ka ümarlaua arutelu avaldatakse näituse kataloogis, mis loodetavasti jõuab kõigi huvilisteni sel sügisel. Alljärgnevalt peatun mõnel peamisel ümarlauast kõlama jäänud rõhuasetusel.
Eesti eleegiad
Risto Joost Tõnu tormis
Ülemöödunud nädala neljapäeval sai Tallinna Metodisti kirikus kuulda kodumaist muusikat ühisnimetaja all „Eesti eleegiad”. Tallinna Kammerorkester ühes viiulisolistide Arvo Leiburi ning Harry Traksmanniga tõi Risto Joosti dirigeerimisel kuuldavale kava Heino Elleri, Arvo Pärdi ja Tõnu Kõrvitsa muusikaga. Siinses muusikaringkonnas valdavalt kiidusõnade objekt Risto Joost omab TKOga juba teatavat koostöökogemust ning kontserdil kõlanud helid saavad kuuldavasti lähiajal ka CD-vormi valatud.
Mitte levitada
1970. aastatel alustas arhitektidest sõprade ja kolleegide rühm, kes sai hiljem tuntuks Tallinna kooli nime all, arhitektuuri ümbermõtestamist. Nende eksperimentaalse tegevuse, mis ulatus jalutuskäikudest ja happening’idest linna mahajäetud tühermaadel filmide, joonistuste ja slaidiprogrammideni, peamiseks lähtekohaks oli küsimusepüstitus: mis on arhitektuur, milline on selle sotsiaalne roll ja kes on arhitekt?
Olla liikumatult huvitav
Näitleja peaks oma liikumises olema autentne ja tõeline.
Ameerika professor Thomas Leabhart juhendas lavakunstikoolis kehamiimi õpikoda. PRESSIFOTO
Alfred Saldre 7. V 1923 – 17. VI 2008
Lahkus plakatist, šaržist, raamatuillustraator ja teatrikunstnik Alfred Saldre. Tema sihipärane pürgimus saada kunstnikuks avaldus noorelt, neljateistkümne-aastasena astus ta Riigi Kunsttööstuskooli ning lõpetas 1942. aastal Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kooli dekoratsioonimaali alal. Töö teatrikunstnikuna Väiketeatris (1942-43) ja Noorsooteatris (1944‑48) jäi suhteliselt lühiajaliseks ning keeruliste aegade tõttu ka vähenähtavaks.
Uue lehekülje loomingus keeras kunstnik 1948. aastal, kui alustas raamatuillustratsiooniga. Selle ala viljakamaiks kujunesid aastad 1950–70, mil ilmus põhiosa tema poolt ilmekas ja hoogsas stiilis lahendatud illustratiivse saatega raamatuid. Alfred Saldre on loonud piltkaunistused paljude eesti (M. Kesamaa, F. Kotta, U. Leies, R. Parve, A. Rammo, J. Sütiste, A. Reinla jt) ning välismaa (O. Iosseliani, M. Kratochvil, S. Lagerlöf, E. Strittmatter, J. Verne jt) kirjanike laste- ja noorsooraamatuile. Kunstnik pälvis Kunstnike Liidu lasteraamatuillustratsioonide võistluse I preemia (1964). Ta on avaldanud autoriraamatud „Suured ja väikesed” (1959) ja „Kas tunned meid” (1968) ning pildisarjaraamatud „Fooriku vembud” ja „Remoste planeet” (M. Kivistiku tekst, mõlemad 1984).
