Priit Pääsukese „Mustas Peetris” uneleb meelas naine (Tiina Tauraite) võimsa neegri ootuses. KAADER FILMISTAteist ja müstik
Virginia Woolf kirjutas elu lõpuni tolles lüngas, mis haigutas pihitooli ja psühhoanalüütiku diivani vahel.
Virginia Woolf, Orlando. Elulugu. Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin. Tänapäev, 2007. 224 lk.Virgina Woolf, Lained. Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin. Pegasus, 2008. 250 lk.
Tanja Muravskaja pure rahvuslus
Tanja Muravskaja oma laulva revolutsiooni kangelase taustal. Jaan Klõšeiko
Tanja Muravskaja nimi ja looming on tõusnud viimase paari aasta jooksul üha järjepidevamalt esile. Kunagisest mängurist kunsti ja moe/reklaami-maailma piiril on saanud täisvereline kunstnik, keda huvitavad peamiselt puhas (pure) vorm ja rahvuslik sisu.
Meestelaulude meeleolu: „Ohoi sinda, rauda raiska”
Tormise-Kaljuste-Jalaka „Eesti meeste lauludest”, mürtsu, huumori ja tulega maskuliinsest etendusest jäi väga eluterve mulje. Kui eesti meessugu kannaks tõesti sellist power’it, oleks uskumatult hästi. Mõtlema pani see, et kui varem sama seltskonna poolt lavale toodud „Eesti ballaadide” naiste lood olid meeleolult negatiivsed, siis meeste omad on nüüd positiivsed. Põhinevad ju mõlemad tsüklid meie rahvalauludel – niisiis kollektiivse mälu kvintessentsil. Kui etenduse aluseks oleks XXI sajandi luule, siis pakun, et oleks vastupidi. Omamata mingitki kalduvust feminismi poole, leian, et tänapäeva eesti mees on omadega rohkem puntras kui naine. Ja naist hoiab vahest ülevalgi just see suurem seotus kodu, looduse ja laste – kõige loomuliku ja elutervega. Kas tõesti on sugudevahelised jõujooned vahepeal nii palju muutunud ja lausa ümber pöördunud?
Kui „Eesti ballaadides” domineeris arhailiselt patriarhaalne talukeskkond, siis meeste laulud on toodud XX sajandi teise poole viljastava sotsialismi tingimustesse. Ja mõjus nii isegi teatud „tööstusmehelikkuse” nostalgiana, sest meie praegusest pildist on tehases töötav „mees kui metsapull” ju kadunud. Meie ajalugu on oma traagikas – erinevate võimude alla kuulumises – ikka nii rikas, et väikese distantsi pealt annab luua väga eredaid kontekste. Nii saabusid aja märgina lavale armas kollane Moskvitš, õlist läbi imbunud juhiga traktor ja maaladviku sõiduriist külgkorviga mootorratas. Aga uus huvitav paralleel.
Ja nüüd kõik nagu üks mees sohu!
Läbi ajaloo on eestlased sohu, üle soo ja läbi soo läinud kahel põhjusel. Esiteks, kui vaenuväed on maale tunginud ning ainult soos redutades on olnud võimalik ellu jääda. Teiseks, kui eluolu on nii jõudsalt edenenud, et kõvemale maale pole eestlus enam ära mahtunud. Vahevööndi soosaarte kaudu sildu luues on headel aegadel Lõuna- ja Põhja-Eesti ühtsus võimalikuks saanud.
Isa on lihtsalt isa
Kas veidi ekstravagantne ühe pere lugu või karikatuurne iga pere lugu?
„Meie isa, kes sa oled…”: noorem poeg – Leino Rei, ema – Marika Aidla, vanem poeg – Tanel Jonas ja isa – Hannes Kaljujärv. SVETA BOGOMOLOVA
Leelo Tamm 25. X 1927 – 2. VI 2008
Lahkunud on Leelo Tamm, kunagine Tartu II keskkooli ja Tartu kunstikooli emakeele õpetaja, Tallinna pedagoogilise instituudi ja Eesti kunstiinstituudi pedagoogika ja psühholoogia õppejõud, Tallinna pedagoogika uurimise instituudi teadur, Tallinna perenõuandla psühholoog, raadiokuulajate tuttav „Pere ja kodu” ja „Prillitoosi” saadetest, Eesti Rahva Muuseumi ja kirjandusmuuseumi kaastööline, ajakirja Elukiri kauaaegne korrespondent.
Leelo Tamm (Kütt) sündis Juurus Atla külas Mardi talus. Õppis Tallinnas Prantsuse lütseumis ja E. Lenderi eragümnaasiumis. Seejärel astus Tartu ülikooli ajaloo- keeleteaduskonda õppima eesti keelt, kirjandust ja psühholoogiat. Pärast ülikooli lõpetamist töötas pisut aega Tartu II keskkoolis ja seejärel Tartu kunstikoolis, kus algaski meie tutvus ning algavad meie mälestused.
