Toomiku metafüüsikata mehed
Alar Sudak mängib Jaan Toomiku „Armulauas” meest, kes on oma keha inertne ori. KAADER FILMIST
Eha Komissarov on mõne aja eest võtnud tabavalt kokku Jaan Toomiku „Armulaua” loo: „Rabavas suunas kulgev tegevustik on arutlusvõimalustest sedavõrd tiine, et jätan ta parem rahule” (1). Tõesti, „Armulaua” ümber võib ehitada päris suurel hulgal erinevaid ontoloogilisi konstruktsioone ning üks ei välista teist ega teine kolmandat.
Tõlge kui ilmutus
Paistab, et pinge katoliikliku kasvatuse saanud Rilke religioosse luuleteksti ja hoopis teistsuguses maailmas elava (:)kivisildniku tõlke vahel on juba lähtepositsioonis kruvitud maksimumini.
Rainer Maria Rilke, (:)kivisildnik, (:)joosepi kahtlused. Ji, 2008. 47 lk.
Konfliktne ja soe Iisrael
Deimling näitab performance’i-kunstnikele kohta Kolgata teel, kuhu Jeesus olevat puhkamiseks käe toetanud, kui teda ristilöömisele viidi. Signe-Fideelia Roots
„Mida te Iisraelis tegite?”
Kameeleon, kes on andnud mitmetele põlvkondadele hääle
Teist seda mõõtu kaasaegse kultuuri ja elavate kultuuride mõjutajaid kui Bob Dylan on raske leida. Sõnarikas, aga sõnastamatu; isepäine ja lõputus muutumises; tundlik, ent sageli vahendeid mitte valiv; ilmatuntud, kuid staaristaatust vältiv, juba noorena vana ja vastupidi. Kui ta on kord valmis Eestimaal laulma, siis tuleks ta ära kuulata. Kuidas tema olulisust sõnastada, et tema võib-olla viimast siiatulekut kas või tähelepanematusest või mõistmatusest maha ei magataks, selleks istusid Tartus ühes Annelinna elutoas maha Hannes Varblane, luuletaja, kes Dylanit pikka aega jälginud ja kuulatanud, Andres Roots, bluusimuusik ansamblist Bullfrog Brown ja laulja-laululooja Tõnis Mägi.
Tõnis Mägi: Mis mulle Bob Dylani juures eriti iseloomulikuna näib, on see, et kui ta läheb lavale, siis ta peab olema 100% aus. Nii kui ta tunneb kusagil võltsi nooti, muutub ta endale ebameeldivaks.
Teatrisse on oodatud beebid!
JAANA JUUR
Teatrifestival „Tallinn Treff” täidab juba teist aastat varasuvise vanalinna värvika festivalimeluga. 2. – 8. juunini koos vanalinnapäevadega toimuv rahvusvaheline festival toob Tallinnasse trehvama nii maailma teatritipud kui Eesti teatri-, muusika-, tantsu- ja kunstirahva.
Inimnäoline sotsialism või hoopis kapitalism?
Tom Stoppard lahkab okupatsiooni teravamalt kui meie siin.
„Rock’n’roll”: Esme (vanem) – Piret Laurimaa, Max – Jaan Rekkor. ANTS LIIGUS
George Washington Plunkitt – kes SEE veel on?
Loomingu Raamatukogu on üllitanud ühe ütlemata huvitava ja värvika argipoliitika-teemalise raamatu „Tammany Halli Plunkitt” (LR, 2008, nr 11-12). Selliseid teoseid ei ole eesti keeles välja antud just palju, värskematest meenub vaid Claes Anderssoni „Kaksteist aastat poliitikas” (LR, 2002, nr 18-19).
„Plunkitti” arvustustes tõstetakse sageli esile nelja-viit peatükki, mis kriitikute arvates peegeldavad kõige ilmekamalt XIX sajandi lõpus Ameerika suurlinnades tegutsenud ja valitsenud poliitikute omakasupüüdlikku mõtteviisi ja korrumpeeritust. Eestikeelse väljaande järelsõnas nendib Jüri Adams, et enamikku sellest, mida Plunkitt omal ajal õigeks pidas, käsitletaks tänapäeval ametiseisundi kuritarvitamisena ja kindlalt seadusevastasena (lk 80). Kahtlemata õige tähelepanek, seda enam, et raamatusse kirja pandul on selged paralleelid Eesti munitsipaalpoliitikas. Olgu selleks maadevahetusega seonduv või parteide rahastamise ümber valitsev hämarus.
