Kino Rekord Tartus Näituse väljakul. EESTI FILMIARHIIVPaariad ja kirjandusseparatistid III: kirjanduspeded
Kui vaadata me ühiskonna eluavaldusi, millest veel eriti räägitud pole, mis kõrge kirjanduse teemadeks pole ülendatud, siis homoseksualism nende hulka enam ei kuulu.
´Peeter Helme
Loore Emilie Raav. Järgmine põlvkond. 2008. Sajandis kord?
BERLIINI FILHARMOONIKUD SIR SIMON RATTLE’i dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 4. V, kavas Brahmsi, Weberni, Stravinski ja Beethoveni teosed.
Ei tea otsest põhjust, miks Berliini Filharmoonikud eelmisel pühapäeval Tallinnasse sattusid. Estonia kontserdisaal ei ole suur, saalis istuda oli täielik luksus. Kõik laval toimuv jõudis publikuni viimase detailini, kaasa arvatud visuaalne külg, mille jälgimist Igor Stravinski pidas muusika puhul sama oluliseks kui kuulamist.
Nats teolt tabatud
Tallinna linnavalitsus paljastas filmirežissöör Arbo Tammiksaare kui seni latentse natsi. Sest miks muidu kui natsionaalsotsialistlikest sümpaatiatest tõugatuna hakkaks inimene uurima nõukogude kommunistliku propagandafilmi lugu. Kõlab jaburalt? See ongi jaburamast jabur, et riigi pealinna abilinnapea võtab endale plakatikunsti kõrgeima hindamiskomisjoni rolli, kui ütleb: „Plakati kuju ei ole poliitiliselt korrektne!” (mis kuju – kas nelinurga kuju?). Poliitiliselt korrektne polevat ka dokumentaalfilmi „Fritsud ja blondiinid” esilinastuse kuupäev – 9. mai.
Elu ajab janutama
Miks Armin joob, kuigi Eestil ja kõigil läheb nii hästi?
„Janu”. Armin – Ago Anderson. ANTS LIIGUS
Raamatud
Vikerkaar 2008, nr 4-5
Pärast pronksiööd tundub ajuti, et suurim lõhe ei jookse mitte eestlaste ja venelaste vahelt, vaid eestlaste keskelt. Arvamuste paljususest on saanud terav vastasseis, kus sildistamist esineb mõlemalt poolt: „punaprofessorid” versus „rahvuslikud konservatiivid”. Nagu ei eksisteerikski enam musttuhat vahevormi (nii eestlaste kui venelaskonna seas), millest, tõsi küll, ei puudu nii süütunde sugereerimine ebaõnnestunud lõimumise pärast kui ka jäik rahvuslus. See selleks. Uus Vikerkaar „tähistab” aasta möödumist pronkssõduri jamast erinumbriga, kus lahatakse asja põhjalikult, kuigi võib-olla pisut ühekülgselt: valitsusse suhtutakse kriitiliselt ja eestlaskonnale viibutatakse näppu. Kompaktne number, kus teravaid esseesid tasandavad ja pehmendavad põhjalikud sissevaated eestivene kirjandusse või sellise kirjanduse näited. Peeter Sauter aga esindab numbris venelastest kirjutavat eesti ilukirjanikku. Peatoimetaja Märt Väljataga.
