Režissöör Makoto Shinkani film „Viis sentimeetrit sekundis” on ilus ja kurb film armastusest. KAADER FILMISTVanad arved
jan kaus
„See võim, kes käesoleval aastatuhandel Ida-Euroopa üle käskinud, ei ole tervel oma kestvusel kunagi õigele kultuuri kõrgusele tõusta ning üleüldist edukäiku kosutada suutnud. Ta on jäänud vägivalla peal põhinevaks sunnivalitsuseks,” kirjutas Hindrik Prants Eesti iseseisvuse sünniaastapäeval 1919, mil polnud kaugeltki selge, kui kindel on Eesti omariiklus ja kui kaugele ulatub Vene impeeriumi lagunemine. 90 aastat hiljem kehtivad Prantsu sõnad endistviisi. Impeerium on küll koomale tõmbunud ja lagunemine kestab, õnneks hetkel suurema verevalamiseta. Aga soomesugu rahvaste ühinemine ja eneseleidmine riikluse vormis ei hõlma veel kaugeltki kogu seda Euroopa kirdeveerandikku, kuhu tuhat aastat tagasi napilt riik loomata jäi.
Alar RaudojaMuretu mammutike
Kas muretu mammutike on eesti noorte heliloojate tunnusloom?
Eesti muusikasse on oodatud nii noored heliloojad kui noored interpreedid, oli seekordsete Eesti muusika päevade korraldajate sõnum. Väga noorte esitajate ja heliloojate osakaal oli enneolematu ja märkimisväärne.
Kevade parim pidu
Muinsuskaitsepäevade rongkäik Tartu ülikooli peahoone juurest üle Toome Eesti Üliõpilaste Seltsi maja juurde 15. aprillil 1988. Ülo Josing
Mis juhtus? Muinsuskaitsepäevad. Millal juhtus? Aprillis 1988. Miks juhtus? Sest oli tegijaid. Aga kuidas kõik täpselt juhtus ja mis tast pärast sai, selle kohta on pärimust rohkemgi kui fakte. Näiteks too lipp, õigemini kolm lippu: sinine, must ja valge, mis EÜSi maja seinal ja hiljem rongkäigu ees lehvisid. Majaseinal oli lihtne poliitilist kompromissi julgete ja vähem julgete vahel teha, sest seinal juba oli kolm lipuvarda hoidjat. Kui kolm hoidjat, siis kolm lippu, mis seal ikka arutada. Eriti, et „julgeid mehi” üldse arutama ei kutsutud.
Vaikivate madruste koor
Koldits sunnib publikut ühelt vaatamisrežiimilt teisele lülituma.
„Ohvrit mängides”. Peakokk – Kalju Orro, Valja – Priit Võigemast.
RAAMATUTUTVUSTUS
Rainer Maria Rilke, (:) kivisildnik (:) JOOSEPI KAHTLUSED
Sirbi raamatututvustuse osakonna lauale sigines nädalavahetusel kummaline raamat, kus on järgmised read: „Hirmsad maduussid varjavad ennast meie rinna peal ja meie ei märka seda, kuna organid ja instantsid on minetanud ega täida funktsioone, mis laseb oletada, et on tegemist ning enamgi veel.” Ja veel: „Vastalise kavalus ületab mõõtmed ning on massiline, kuigi rahvas on üldiselt terve ja sammub. Seda enam tuleb välja selgitada ning kinni püüda likvideerimiseks, enne kui on hilja.” Autor keegi sm Tsäbovõitra. Kuna kõnealuseid ridu sisaldav raamat oli asetatud meie toimetusse saabunud uute trükiste vahetusse lähedusse, tekkis küsimus, et miks. Mis on ühist näiteks sm Tsäbovõitral ja (:) kivisildnikul? Tundub, et sama palju kui Rainer Maria Rilke tekstidel ja (:) kivisildniku Rilke eestindustel. Midagi nagu on, aga ei ole ka. Nii Tsäbovõitra kui (:) kivisildnik võitlevad mädapaisetega, kuid paised on üsna erinevad ja sellest tulenevalt esineb erinevusi ka võitluses. Kui Rilke pealkirjastab oma teksti „Geburt Christi”, siis (:) kivisildnik tõlgib selle „abort ebaõnnestub”. See toob meelde seisukoha, mille kohaselt tõlge on uus tekst. Tõesti, siin raamatus on see täiesti uus tekst. Õnneks pole ilukirjanduse tõlkimise maailmas sm Tsäbovõitraid – vähemalt Sirbi raamatututvustuse osakonna andmetel. Või kui ongi, siis piirdub nende mõjuvõim lähiümbrusega, st kirjutavad oma kaebusi sahtlisse. Kujundus ja fotod Andres G. Adamson. Jumalikud Ilmutused, 2008. 48 lk.
