Jaan KlõšeikoEmakeel ja võõrkeel
Kui emakeeles öeldakse „naelkumm”, siis pole mingit põhjust seda olulist asja ümber ristida.
Suurem osa eestlastest kasutab kõnes ja kirjas rohkem või vähem koolikeelele lähedast keelt.
Arhitektide liidu seenioride sektsioon kui initsiatiivrühm
Kalle Vellevoog vestleb Heili Volbergiga Eesti Arhitektide Liidu seenioride sektsioonist.
Arhitektid-seeniorid Berliinis. 2002. heili volberg
Jüri Reinvere – Niguliste võlvide võlur
Möödunud laupäeva õhtul kogunes Eesti muusika päevade publik Niguliste kirikusse, millest sai küllaltki müstiline paik. Korraga oli sinna tunginud hästi palju esitustehnikat, ekraane ja mikrofone. Klaver seisis vahekäigus, topeltkeelpillikvartett suure küünlajala juures, rahvas istus, kaelad õieli, ega teadnud, kuhu vaadata – igal pool oli huvitav. Kostus rahulik, mõõdetud, hea-uus-kõlaline muusika, igavikulisus, mida kiriku miljöö igati toetas. Niguliste kiriku ruum on metsikult suur ja Jüri Reinvere pani ta enda kasuks mängima. On tunne, et midagi toimub ja kuulaja on seal osaline, mitte kõrvaltvaataja.
Topeltkvartett (koosseisus Kristel Arund, Olga Voronova, Kaido Välja, Karin Matveus, Arvo Haasma, Kristiina Olev, Kaido Kelder ja Margus Uus) oli tehtud hästi ruumiliseks: üks kord, kui vägeva helitehnika mõjul selles akustikas midagi mitte laialivalguvalt kõlab. Unplugged ei saavuta sellist väljatimmitust kunagi. Mati Mikalai tekitatud klaverihelid täitsid kiriku oma klaari, väljajoonistatud kõlaga.
Kunst identiteedi kadumise teemal
Kunstimaailma kuldne naine Orlan Tallinnas
Orlan. Nigeeria ogoonide kolmepäine mask ja prantsuse naise mutantnägu. Seeriast „Mina hübridiseerimine”. 2002. Digitrükk. Pressifoto
Raadioteater 80!
Raadioteater sündis 1928. aasta 24. veebruaril: sel päeval jõudis kuulajateni August Tammani näidend „Koidikul”. Täna, 11. aprillil, mil raadiorahvas sünnipäevapidu peab, saame rõõmustada selle üle, et väärikale eale vaatamata on Raadioteater väsimatu ja külgetõmbav. Sirp kuulab ja ühineb õnnitlejatega.
Hasso Krulli küsimused
Viimases Sirbis ilmunud Hasso Krulli artikkel „Tiibet ja eesti ideoloogia loojang” otse kubiseb küsimärkidest. Küsija suu peale ei lööda. Isegi kui küsimused on pehmelt öeldes veidrad, tuleks aga vastata siiski. Vähemalt mõnele. „Mis seos on Eestil ja Tiibetil?” küsib Krull ja leiab, et need on väga vastandlikud maad, mida ei seo mitte miski. Ei hakka siin palju viitama tema teadmiste puudujääkidele, mille kohaselt näiteks tiibetlased elavat oma alal vaid paar tuhat aastat, vaid lähen kohe kõige olulisema seose juurde, milleks on 1991. aasta algul rajatud Esindamata Rahvaste Organisatsioon (ERO). See asutati Eesti Kongressi ja Tiibeti pagulasvalitsuse koostöös. Selle seose üheks väljenduseks olid dalai-laama visiidid Eestisse, mis panid aluse enamiku eestlaste poolehoidvale suhtumisele tiibetlastesse. See on vastuseks Krulli järgmisele küsimusele: „Miks läheb siis Tiibetis toimuv eestlastele nii palju korda?”.
Kuigi ERO sekretariaat asub Haagis, on palju olulist toimunud Eestis. Et ka 26. märtsil toimunud ürituse organiseerijate seas oli EROga seotud inimesi, siis ei tohiks selle tegevuse lühikirjeldusest siingi mööda minna. ERO asutaval assambleel pandi kirja uue organisatsiooni põhiprintsiibid, mis kokkuvõtlikult taanduvad sellele, et anda kõigile EROsse kuuluvatele rahvastele võimalus oma olukorda laiemalt tutvustada ja koostöös ka lahendusvõimalusi otsida. Kuigi valitsusvälise organisatsioonina ei ole ERO võimalused suured, on korraldatud konverentse ja seminare ning ekspertide tutvumisreise üle maailma. Samuti demonstratsioone. Eestis on neid enim tehtud Tšetšeenia toetuseks. ERO kahel Eestis toimunud peaassambleel ja mitmekümnel konverentsil on kõne all olnud paljude maade, muuhulgas ka Kurdistani ja Rwanda olukord. Muide, üks kurd esines rahvusraamatukogus vähem kui kaks aastat tagasi. Hasso Krulli pole nendel avalikel üritustel silmatud, nüüd aga imestab ta, miks sealsetest sündmustest meil ei räägita. Teda pole nähtud ka viimastel aastatel tihti toimunud EROga tihedalt seotud Rahvaste Õiguste Instituudi soome-ugri-alastel seminaridel, aga ikka paneb teda imestama „Tiibeti väljavalimine”. Kõikidest nendest üritustest on meie ajakirjanduses nii enne kui ka pärast juttu tehtud, Krull aga on neid ignoreerinud, praegu aga küsib korduvalt: „Mis sellest?”
