Poeg Magnus (Kristjan Kasearu) ja isa (Mart Laisk) Kadri Kõusaare „Magnuses”. KAADER FILMISTKaugelt kostub viiulite mängu…
Laulutekste ei käsitleta tavaliselt kirjandusena, kuid hea muusikaga koos mõjub hea tekst palju paremini kui paberil.
Bachi muusika tähe all
Mustoneni passioon.
Läinud lihavõttenädal oli igas mõttes üle ootuste muusikasõbralik – tõi see ju muu hulgas eesti publiku ette kaks Johann Sebastian Bachi (1685–1750) passiooni. Alles see oli (16. III), kui sai kuulda Bachi Matteuse passiooni (Corelli Barokkorkester ja Voces Musicales, dirigent Risto Joost), millele järgnes vähem kui nädalase intervalliga (21. III) Bachi Johannese passiooni ettekanne Läti Raadio Koori, Sinfonietta Rīga ja solistide esituses Andres Mustoneni dirigeerimisel. Siinkohal tekib väike kiusatus võrrelda kahte Bachi passiooni nende ülesehituslikust-dramaturgilisest aspektist.
Õnne ja tarkust aidamehele!
Täna avatakse Eesti Pärimusmuusika Keskuse uus kodu – pärimusmuusika ait Viljandis Kirsimäel. Homme, 29. märtsil kell 19 jätkuvad pidustused pärimusmuusika aida esimese rahvapeoga. Palju õnne!
Merli Antsmaa
Meil pole provintsi ja pole ka selget turuliidrit
Tiit Ojasoo lavastus „ĆŻĻ ehk Garjatšije estonskije parni”. TIIT OJASOO
Sõnalavastuste žürii võttis 2007. aastal vaatluse alla 86 lavastust, mis valminud nii teatrites kui ka MTÜde ja produktsioonifirmade looduna. Valikukriteeriumiks oli Eesti Näitlejate Liidu liikmete või meie kahe teatrikõrgkooli üliõpilaste osalemine lavastuses. Juhtumeid, kus kutseline lavastaja töötas harrastusnäitlejatega, me ei käsitlenud. Samuti jäid meie tähelepanu alt üldjuhul kõrvale ka lastelavastused, mida pidasime Salme Reegi nimelise aastaauhinna žürii pärusmaaks. Eesmärgiks seadsime, et iga meie vaatlusobjektiks kvalifitseeruva lavastuse oleks ära näinud vähemalt kaks žürii liiget. Kui vähemalt üks neist leidis esitatus olevat midagi nomineerimisväärne, suunasime ka teised žürii liikmed lavastusega tutvuma. Sajaprotsendiliselt sellise eesmärgi täitmine ei õnnestunud, kuna mitmeidki lavastusi mängiti väga lühiajaliselt ja teinekord ka suhteliselt raskesti ligipääsmatuis paigus. Tundub siiski, et ükski lavastus täiesti tähelepanu alt välja ei jäänud ja seekordse žürii aktiivse tegutsemise tõendiks on ka selleks otstarbeks teatriliidu eelarvesse planeeritud transpordikulude lõhkiminek.
Vaino Vahing 15. II. 1940 – 23. III. 2008
Vaino Vahingu surm ei tulnud päriselt ootamatuna, sest tervisehädad kimbutasid teda viimases elujärgus sageli. Ometi rabab surm oma lõplikkuses ikka. Lisaks ühe markantse isiksuse kustutamisele lükkab see nüüd jälle kaugemale ühe ajastu, mida Vahingu päevaraamatute hiljutine avaldamine taas püüdis ligemale tuua. Vahing kuulus väga selgesti kindlasse kirjanduslikku eakaaslusse, mida on harjutud nimetama „kuuekümnendate põlvkonnaks”. Suhteliselt hilise tulijana jäi tema viljakaim aeg küll väliselt ahistavatesse 1970ndatesse, kuid ta kehtestas end kähku ja resoluutselt. Lisaks hilisele tulekule eristas teda oma põlvkonnas taust. Selles juba valdavalt linnapäritoluga earühmas armastas ta tihti rõhutada oma maajuuri, Peipsi-lähedast sünnikohta Aravut. Tõepoolest jõudis too miljöö mitmetesse tema juttudesse ja näidenditesse, kuid mitte kunagi eesti senise „maakirjanduse” piiratumas mallis. Alati osales neis esimese põlve haritlase vaimne ahnus ja ärksus, mis seostas tolle keskkonda pigem eksistentsiaalsete küsimuste kui tuima olmekirjeldusega. Vahingut eristas ka hariduskäik. Enamasti olid tollased noorkirjanikud humanitaarse kõrgharidusega. Vahingu tee oli viinud läbi Tartu meditsiinikooli ja ülikooli arstiteaduskonna psühhiaatrikutseni, mida ta pidas kogu elu. Nõukogude taustal tõmbas teda ketserlikult psühhoanalüütiliste suundade poole. Eesti vaimumaastikul tähendas see ühe vahepeal katkenud niidi taassõlmimist. Õnneks ei laskunud Vahing oma kirjandusloomes kunagi psühhoanalüütilisse dogmatismi. Sellest hoidsid teda vahetu kogemuse hindamine ja äge isiklikkus. Freudi ja eriti Jungi maaletoojana teadvustas ta laste ja vanemate, meeste ja naiste konflikte, mis polnud kerged taluda, aga seda oli vaja.
Isiklikkus ja terviklus ongi ehk mõisted, mis tulevad praegu esmalt pähe. Vähemalt Vahingut tundnutel on üsna võimatu lahutada inimest ja loomingut. Mingi keskne ägedus liidab kokku kõik tema tahud: kirjanduse, psühhiaatria, elupõlise teatrihuvi, vahepealse „salongi” pidamise. Isikuna ei olnud ta kergete liigist, pigem kippus konfliktidesse. Ometi tõmbas too ägedus, intensiivsus teisi tema ligi. Selles tajuti mingit keskmisest kaugelt suuremat nõudlikkust, tõetahet, ehkki tõe otsimise viisid võisid olla vahel ümberkaudsetele tülikad. Eelkõige tähendas Vahingu hoiak umbusku igasuguse konformismi vastu. Ta ei hakanud küll poliitiliseks dissidendiks, kuid ilmekas on, kui vaevaliselt jõudsid lavale tema näidendid, see potentsiaalselt kõige vahetuma ja laiema suhtlusvõimega kirjandusliik. Vaistlikult tajuti tema inimpildi vastalisust. Etteantud mallide umbusaldamine tegi kirjutamise Vahingule vaevaliseks, aga otsinguliseks. Parematele tulemustele on see andnud kestva värskuse.
