Raamatunälg
Doris Lessingu kõne, mis loeti ette 2007. aasta 7. detsembril talle Nobeli kirjanduspreemia andmise puhul.
Doris Lessing ja tema teoste eestindaja Krista Kaer Tallinnas.
Billeneeve ja tema alfaemased naised. 2x dmitri kotjuhHuvitav vokaalmuusika kontsert
Oli aeg, kus põnevate kavadega astus üles Ludmilla Dombrovska koos Bruno Lukiga. Tundub, et maestra on selle oskuse edastanud edukalt oma õpilastele Heli Veskusele (sopran) ja Annaliisa Pillakule (metsosopran), kes 2. II esinesid „Akadeemilise kammermuusika” sarjas Kadrioru lossis, partneriks pianist Jaanika Rand-Sirp. Kava oli üles ehitatud vene ja eesti soololauludest ja lauljannad esinesid oma plokkidega vaheldumisi.
Mõlema solisti kujunemislugu on päris sarnane: see sai alguse Dombrovska lauluklassist ning suundus sealt üle lahe Sibeliuse akadeemiasse, kusjuures Heli Veskus on õppinud soome ühe kuulsama naislaulja Anita Välkki-Aro juures ja Annaliisa Pillak läbinud magistriõppe Annika Ollinkari lauluklassis. Aukartust äratav on nende meistrite nimekiri, kelle juures Pillak on end täiendanud: Sonja Turchetta ja Stelia Doz Milano konservatooriumis, edasi Taru Valjakka, Larissa Gergijeva, Tom Krause, Monica Groop, Anna Bergamo, Gustav Kuhn ja kui te arvate, et see on kõik, siis eksite, kuna nimekirjale järgneb paljutähendav märge „jne”. Pianist Jaanika Rand-Sirp on stuudiumi jooksul EMTAs (professor Laine Mets) saavutanud diplomi Kili (Rootsi) rahvusvahelisel pianistide konkursil ning hiljem kaitsnud magistrikraadi just saateklassi erialal.
Lühter katusekambris
Austusavaldus kammitsetud, kuid pidurdamatule loojale, ajatule elu- ja loomistungile.
„Boulgakoff”: Sidonija – Merle Palmiste, Boulgakoff – Hendrik Toompere jr. TEET MALSROOS
KALJO WEST 17. X 1924 – 31. I 2008
Iidne Eestimaa pinnases kasvanud tamm oleks see puu, mis kirjeldaks kõige paremini meie Õpetajat, Kaljo Westi. Tiheda võraga väärikas puu, mille okstelt lendas muusikaellu lugematul arvul flötiste, olgu siis professionaale või asjaarmastajaid. Ägedad iilid ja rasked olud püüdsid teda järjepanu murda või kallutada, ent sellevõrra sitkemaks ja kindlamaks ta läks. Temast sai erakordne ja teednäitav isiksus, kellena ta meile alatiseks meelde jääb.
Flööt, see õrn ja poeetiline instrument, sattus tema eluteele saatusliku juhuse kaudu. Miski selles pidi võluma nii sügavalt, et flöödimängijaks saamist ei takistanud ei sõdurielu Eesti leegionis, kümme aastat sunnitööd Norilskis ega hilisem kommunistliku partei põlu all olemine. Nii hasartne huvi kui rasked ajad ajendasid teda ehitama ise algusest lõpuni metallflööti, esimese ja seni ainsana Eestis.
