Tuul tiibade all
2007. aasta Eesti filmielule võib pilvepiirilt tagasi vaadata. Üks asi on heita pilk nüüd jõulude paiku, teine asi aastaid hiljem. Kummati aga võiks uskuda, et ajalukku läheb tänavune filmiaasta samamoodi, et vaade aastatega suurt ei erine.
Juba tüütuseni on juttu tehtud Eesti filmi tänavusest plahvatusest ja läbimurdest, nagu nimetasid meie saavutusi väljast vaatavad ja hindavad filmiasjatundjad. Tõepoolest: esimest korda pääseti Cannes’i filmifestivali kõrvalprogrammi võistlema (Kadri Kõusaare skandaalne „Magnus”), nopiti auhind Karlovy Vary prestiižikalt festivalilt (Ilmar Raagi „Klass”) ja takkapihta veel Veneetsia väärikalt foorumilt (Veiko Õunpuu „Sügisball”). Riburada on auhindu tiksunud hiljemgi, eriti „Sügisballile”, aga Eesti filmielu pole ainult auhinnad ega A-kategooria festivalidele jõudmine, kuigi ka see on väga tähtis.
Kirjandusest ja Internetist iPodi põlvkonna ajastu hakul
Eesti Kirjanduse Seltsi 100. aastapäeva tähistamisel kõnelesid 24. novembril Tartus Athena konverentsi- ja kultuurikeskuse pööningusaalis umbes saja kuulaja ees vestlusringis „Kirjandus ja Internet” Marin Laak, Arne Merilai, Peeter Helme, Berk Vaher ja Mart Velsker.
Arne Merilai, Marin Laak, Peeter Helme, Wilde, Mart Velsker ja Vilde.
Halb nali. Oma viga?
Zlatko Kopljar. K 9 kaastunne+. Fotoseeria. 2005.
See arvustus on välja kasvanud minu isiklikest kohanemisraskustest kohaliku kunstimaailmaga. Kipun minagi neis raskustes süüdistama ebasoodsaid olusid – pimedaid sombuseid sügisöid, kurnavaid kuluaariintriige, rutiinset toodangut –, süüdi olen aga ikka lõpuks ise. Oma viga, et läksin Johannes Saare kureeritud näituse „Halb nali #1” avamisele, et kohusetundlikult vastasin kunstitoimetaja meilile tungiva nõudmisega sellest näitusest kirjutada. Oma viga, et…
Lume lõhn, meremaalid ja rahvuslik romantism
Marko Ylönen pressifoto
Pealkirjas toodud kuvand võiks iseloomustada viimast sümfooniakontserti Estonia kontserdisaalis eelmise nädala reedel, kui ERSOt juhatas soome dirigent Hannu Lintu ja solistina astus üles tšellist Marko Ylönen. Pealkirja järgi otsustades võib aimata, et kavas oli kolm teost, ja alustangi kava järgi esimesest.
Nagu hane selga vesi
Võib-olla teeb see lavastus lihtsalt paremaks inimeseks?
„Jooksvad kulud”: Vasja – Tanel Jonas. ALAN PROOSA
LILIAN SEMPER 30. X 1933 – 12. XII 2007
12. detsembril lahkus meie hulgast pianist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Lilian Semper. Selle kaotusega tõmbus jälle koomale uks, mis varsti sulgeb lõplikult minevikku olulise ajastu – Lilian Semper oli veel elav side 1930. aastate lõpu iseseisva Eesti kultuurieluga, kuigi juba rohkem oma lapsepõlvekodu kui omaenda kunstnikutee kaudu. See side oli eriti oluline läbi nõukogude aastakümnete, hoides ülal eneseväärikust ja teatud suhtlemiskultuuri.
Lilian Semper sündis 30. oktoobril 1933. aastal Tartus kirjanik Johannes Semperi peres ja ta ema oli tunnustatud muusikaarvustaja Aurora Semper. Klaveriõpinguid alustas ta lapsena Tartus Irmgard Kaudre juures ning jätkas pärast sõda Tallinnas, 1952–1957 õppis ta Heljo Sepa juures ja pärast seda, aastatel 1957–1961, veel Moskvas aspirantuuris professor Jakov Zaki juures. 1950. aastate lõpust esines ta pidevalt nii soolokavadega kui ka kammeransamblis. Ta kuulus põlvkonda, kes ei osalenud veel aktiivselt konkurssidel ja võib-olla ei olekski see keskkond talle sobinud. Küll aga on ta õpilaste hulgas neid, kes tõid võitudega ka oma õpetajale loorbereid. Üheks tema kauaaegseks õpilaseks on mitmete rahvusvaheliste konkursside laureaat Irina Zahharenkova, kes muu hulgas pälvis 2004. aastal esikoha rahvusvahelisel Premio Jaéni konkursil Hispaanias, „Remember Enescu” konkursil Rumeenias, 2006. aastal rahvusvahelisel Bachi konkursil Leipzigis ja Alessandro Casagrande nimelisel konkursil Itaalias.
