Urmas Eero Liivi „Tervitusi Nõukogude Eestist!” üks osaline on Tiit Madisson.Kiri pojale ja pojapojale
Mati Hindi raamat aitab murendada tabuseina, üksinduse ja valu müüri, mis jääb leinajate ja muu ilma vahele.
Paul Allik. Vanaisa ja Joona kaksikportree (lõpetamata). Õli, lõuend. 2002.
Kuidas õppida klassikutelt?
Susanne Linke ja Roi Vaara ikka vormis.
Susanne Linke „Im Bade Wannen’i” puhul on esietenduse ja meie festivali ajaline amplituud 27 aastat, kuid tuleb tõdeda, et tantsija ei tee selle füüsiliselt raske teose puhul oma vanuse tõttu ühtki kompromissi. Pressifoto
Poeetiline sündmus
Eelmisel neljapäeval toimus Estonia kontserdisaalis Ivari Ilja klaveriõhtu, kavas Beethoveni ja Chopini looming. Tunnustatud Chopini-mängijana esitab Ilja selle autori teoseid sageli, seevastu Beethovenit pole tema programmides küll pikemat aega esinenud.
Talent on ainult lubakiri
1976. aasta 1. septembril luges Voldemar Panso Eesti Draamateatri (siis TRA Draamateatri) väikeses saalis teatrikoolis alustavale IX lennule sõnad peale. Nagu alati. See jäi Panso viimaseks 1. septembri avakõneks. Täna, Panso sünniaastapäeval, tähistab EMTA lavakunstikool (asutamisel Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder ehk Panso kool ehk lavakas) oma 50. sünnipäeva. Sirp õnnitleb teatrikooli ja avaldab Voldemar Panso toonase kõne, mis esimest korda ilmus Lea Tormise üleskirjutusena ajakirjas Kultuur ja Elu aastal 1978 pärast Panso lahkumist siitilmast. arhiivifoto
Talent on ainult lubakiri, mis lubab sul astuda tuppa, kus istuvad meistrid
Näitlemist ja balletti ei saa kaugõppes õppida. Loengute kuulamine on täpselt sama kohustuslik, kui erialatunnid.
Raamatututvustus
Vaino Vahing PÄEVARAAMAT IIMaiuspala kõikidele kirjandusloo huvilistele, neile, kes tahavad piiluda, nuusutada toonast klatši, kadunud ajastut, kõikidele, kes loodavad leida adekvaatset ekvivalenti oma nostalgiale ning kogeda autori mängulist ausust. Vahing on mõnes mõttes võrreldav Heino Kiigega, kuigi viimane on omaenda päevikute avaldamise kvantiteedis esimesest päikesesüsteemi jagu ees. Sellest hoolimata mõjub Vahingu lugemine põnevamana Kiige omast, kuna viimane sarjab neid, kes on julgenud teda kritiseerida või temast mitte välja teha, aga Vahing – kui tal tuju tuli ja tuli küll – sakutab kõiki, ka iseennast (“Mu pilt 1973. aastast oli tuhm nagu mu loomingki”). Selline mäng mõjub ausamalt. Vahingu tekstis liikujad on pisut naeruväärsed, aeg-ajalt lausa eemaletõukavad – aga samas on tasunud nad kõik üles kirjutada. Kaanel Jüri Tensoni foto, kujundanud Mari Kaljuste. Vagabund, 2007. 278 lk.
