Kuhu on põgenenud hing?

Lugege Mihkel Mutti, saate David Lodge’i kontsentreeritud kujul ja veel palju sahvtisemalt kätte.

David Lodge, Ühest kohast teise. Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 2005. 256 lk. David Lodge, Väike maailm. Tõlkinud Kersti Unt. Varrak, 1996. 376 lk. David Lodge, Väärt töö. Tõlkinud Kersti Unt. Varrak, 2006. 390 lk.

Karel Koplimets. Kõik on korras. 2007. taaniel raudsepp

Eesti kaasaegse kunsti muuseumis lõppes muuseumi teine ametlik näitus „Midagi on valesti”, kus esinesid Eesti kunstiakadeemia fotograafia eriala III kursuse tudengid ja mille eest võttis, nagu ka esimesel korral, kureeriva vastutuse Marco Laimre. Näitus oli ootuspäraselt sotsiaalne, traagiline, pani kaasa mõtlema ja tundma, osutas ühiskonna vaiksetele valupunktidele. Noored fotograafid rääkisid sotsiaalsetele stereotüüpidele allumatusest (Sigrid Viir), panustasid ühiskonna ebausklikkusele (Kristiina Hansen), visualiseerisid raudkindla nelikmõrva liikluslolluse läbi (üks kõvemaid töid üldse! Karel Koplimets), otsisid vaevumärgatavaid hälbeid argiümbruses (Laura Toots, Krõõt Tarkmeel, Helina Kõrm, Tanel Rannala). Kunstnikud leidsid valesti olevat avalikkusest ja otsisid tasakaalupunkti, kus kõik õige oleks, enda seest.

John Adams

On juba kord nii, et kontserdielu korraldamisega kaasneb alati ka teatud risk: interpreet, kes on välja reklaamitud, võib haigestuda või saada kusagilt mujalt parema pakkumise ning ei ilmu kohale. Sooloõhtu puhul on asi selge, kontsert jäetakse lihtsalt ära. Sümfooniaorkestril on aga valikuvõimalus: kui üks dirigent ei tule, võib katsuda kaubale saada mõne teise orkestrijuhiga.

1980. aasta Moskva olümpiamängude kultuuriprogrammi raames lavastas Leonhard Lapin Noorsooteatris Johannes Vares-Barbaruse luulel põhineva multimeediumi „Multiplitseeritud inimene”. NU performance’ i-festivali raames taasetendatakse multimeediumi 13. ja 14. XI Von Krahli teatris. Lavastab ikka Lapin, kaasa löövad seekord Kristel Leesmend, Uku Uusberg ja Indrek Ojari. 1981. aastal kirjutas Leonhard Lapin: „Multimeedium on eelkõige audiovisuaalne vaatemäng, mis sisaldab endas kõiki põhilisi kaasaegse kunstikultuuri kogemusi ning meetodeid, olles tehnika suhtes positiivselt orienteeritud.” Stseen 1980. aasta etenduselt. Tõnu Tormis

Keskpäraselt mitmekesises ja/või mitme­kesiselt keskpärases keskkonnas saab võtmeküsimuseks positsioneerimine, (pseudo)eri­nevuste nägemise võime. Praegusel ajal on eluliselt vajalik teha vahet seal, kus vahet pole. Või siis oma tunnetust mingi absurdselt ebaolulise asja suhtes ebanormaalselt teravaks treenida. Vastasel juhul jääks palju haritud inimesi tööta ja majandus kukuks kokku. Sellises kontekstis on hea teada, et maailmas leidub inimesi, kes hoiduvad määratlustest ja pelgalt funktsiooniks olemisest. Kes väldivad distsipliini uppumist. Kes on jultunult võtnud endale voli mitte alluda kõikeläbivale kataloogiteadvusele, kus iga asja jaoks on oma koht ja see koht määrab asja olemuse. Need on inimesed, kes loovad nähtusi, mida on raske n-ö kinni pakkida ja mingi identiteediga ära taltsutada. Mis mõtet on arutleda: on see nüüd teater või perfokas, häppening või installatsioon? Kellel neid kategooriaid vaja on?

Kivastiku ja Komissarovi kangelane on inimlikult heroiline ja süüdiv, kuid mitte mustvalgelt.

„Kangelane” – Endla tähelepanuväärne kunstiline võit. ants liigus