Kuidas ma viimast korda kinos käisin
Unt oli pehme, Tolk on nurgeline, Unt oli romantik, Tolk on enfant terrible. KAADER FILMIST
Mati Undi fännina ja saarlasena otsustasin minna vaatama, mida siis Veiko Õunpuu on Undiga teinud? Pealegi on „Sügisballi” näol tegemist minu jaoks viimase Undi tõsiseltvõetava kirjandusteosega. „Räägivad ja vaikivad” ning „Doonori meelespea” jätsid mind ükskõikseks, Unt pani juba liiga segast. Kas olin ise saanud täiskasvanumaks või Unt vanemaks, lugemisnaudingut ei saanud.
Enda reetmisest enda päästmiseni
Else Meidner. Alfred Döblin, 1927.
Tunnustust väärib ainuüksi Alfred Döblini „Berliin, Alexanderplatzi” eesti keeles ilmumise tõsiasi. Oma ala kaheldamatu meistri Mati Sirkli tõlke paigutamine kirjastuse Tänapäev „Punase raamatu” sarja väärib vaid tunnustust. Seda enam, et raamat paistis ilmuvat igati õigesse hetke: kui tõlkija mainib oma asjalikus järelsõnas (mis muudab muud arvustused mõneski mõttes ülearuseks või siis ülekordavaks), kuidas Rainer Werner Fassbinderi 13osalist teleseriaali oli võimalik vaadata Soome televisiooni vahendusel Eestiski, siis paralleelselt raamatu ilmumisega näidati Fassbinderi suurejoonelist versiooni kinos Sõprus. Nii mitmedki arvustajad ongi lähtunud Döblini eestinduse tutvustamisel Fassbinderi hilisemast, aga mõneti ehk tuntumastki paralleelist. Jätaksin seetõttu selle allpool kõrvale. Muidugi, niivõrd rikkalikku ja kihilist teksti nagu „Berliin, Alexanderplatz” arvustades tuleb kõrvale jätta paljugi muud huvitavat, eelkõige tekstitehnilist, stiili puudutavat. Siiski, tuleb vaid paari sõnaga tunnustada Döblini võimekust luua kõnekaid stseene ja episoodilisi tegelasi moel, et need hakkavad lausa valusalt elama – paari lausega tuuakse esile inimelu virvarr ja tragikomöödia: „Süües väriseb ta ägedalt. Naine nutab kõrvaltoas, siis joovad nad pliidi ääres üheskoos kohvi. „Oakohv, Paul”. Mees nuhutab tassi kohal: „Lõhnast tunda”.” (lk 111). Mõjusaid, hetkeks välgatavaid stseene, üheks lauseks romaani sisenevaid ja seda paisutavaid kujusid, kelles võivad põimuda traagika ja kerglus, iroonilisus ja meeleliigutus, leiab raamatust palju: „Kõrvallauas istus kolm vanemat meest, need silitasid üksteisel mõnikord kiilaspead” (lk 173).
JALUTUSKÄIK TALLINNA GALERIIDES
Still’id Flo Kasearu videost „Pallipoiss”, 27”. 2007. Olga Temnikova
Flo Kasearu kunstil tasub silma peal hoida
Eespere teekond iseendasse
René Eespere III autoriõhtu: TALLINNA KAMMERORKESTER ning ELEFTHERIA KOTZIA (kitarr, Inglismaa/Kreeka), MARIUS ja TEET JÄRVI (tšello) PAUL MÄE dirigeerimisel Tallinna Metodisti kirikus 6. X.
René Eespere eelmisest autorikontserdist on möödas peaaegu kaks aastat. Detsembris 2005 sellessamas kirikus kõlanud autorikontserdi programm on nüüdseks jõudnud plaadile, mida helilooja vahetult enne laupäevast kontserti tutvustas („Concertatus celatus”, Antes, 2007). Nüüd, aastal 2007, saime samas saalis kuulda kava, kus esiettekanded moodustasid ülekaaluka enamuse.
X Rahvusvaheline Uue Muusika Festival NYYD`7
„Sädemed lendavad”, „jazzansambli pidurdamatu rünnak” – on arvustajad reageerinud Mark-Anthony Turnage’i teosele „Scorched” („Põletatud”). 80minutist suuroopust sümfooniaorkestrile, bigbändile ja jazztriole on esile tõstetud kui jazzi ja modernse sümfonismi ühtesulatamise erandlikult õnnestunud näidet. Tulejõudu annab „Scorched” loodetavasti ka täna algavale NYYD-festivalile, kus Turnage viibib helilooja-peakülalisena. Teose esitavad Olari Elts, ERSO ning Turnage’i ammused mõttekaaslased John Parricelli, Peter Erskine ja John Patitucci, tipptegijad, kes mänginud koos paljude jazzilegendidega Gillespie’st Garbarekini. Kahe Grammyga pärjatud Patitucci on solistiks Turnage’i kontrabassikontserdi maailma esiettekandel. Ühe Euroopas mängituma orkestrimuusika- ja ooperihelilooja uudisteose esmaesitus Tallinnas on juba suursündmus omaette.
Esimene uus teater
VAT – väike akadeemiline teater tegi ja teeb ajalugu.
VAT-teatri asutajaliikmed 1988. aastal. Ees Marika Vaarik, Härmo Saarm ja Tiina Rebane. Taga Riho Västrik, Peeter Jalakas, Aare Toikka, Ahti Puudersell, Argo Kuslap, Emil Rutiku ja Margus Värav. ARHIIVIFOTO
Raamatututvustus
Vikerkaar 2007, nr 9
Selles Vikerkaare üksiknumbris annavad tooni eestivene luuletajad ning kaasaegse eestivene kirjanduse eestvedaja Igor Kotjuh räägib almanahhi Tuulelohe loo. Head eesti luulet tuleb sellistelt tegijatelt nagu Maarja Kangro ja Hasso Krull. Viimane on esil ka ajakirja mõtteosas, polemiseerides igati huvipakkuvalt Meelis Friedenthaliga süü ja häbi, traditsiooni ja rohelise mõtlemise teemadel. Vana kala ja vana rebane Tiit Hennoste jätkab Vikerkaares oma alati huvitavaid sissevaateid eesti kirjandusse ja kirjanduslukku, sedakorda käsitleb ta eesti poeetika ajalugu. Arvustustes ootuspäraselt Heinsaar ja Kivirähk head, Laanem ja Kõomägi mitte nii head. Peatoimetaja Märt Väljataga.
