Sulev Vahtre 7. VII 1926 – 31. VIII 2007
Igaviku teele on läinud Tartu ülikooli ajalooprofessor Sulev Vahtre, möödunud poolsajandi Eesti mõjukamaid ajaloolasi ja õpetajaid. Ülimalt mõtestatud tegevus Eesti ajaloo uurija ja tutvustajana tegi temast laialt tuntud ja hinnatud teadlase mitte ainult meil vaid ka kaugel väljaspool Eestit.
Pärit sügavate juurtega Laiuse kandi talupojaperest Põhja-Tartumaal, saatis teda sealt kaasa saadud rahvuslik-kristlik vaim, talupoeglik tarkus ja vintskus, millega liitus Tartu ülikoolis aegade kiuste elus püsinud iseseisvusmeelne ajaloonägemus ja tõsiteaduslik suhtumine ajalukku. Kõik see kujundas temast isiksuse, kellele oli tähtis võimalikult selge ja moonutamata pilt oma rahva nii kaugemast kui ka lähemast minevikust. Mõistes oma ajastu ühe selgepilgulisema ja kindlasihilisema õpetlasena ajaloo ja poliitika tihedat seost ja tingitust, sai temast üks mõjukamaid Eesti iseseisvusidee ja omariikliku mõtteviisi edasikandjaid, kelle roll ilmnes eriti selgelt murrangulistel aegadel, mis viisid Eesti iseseisvuse taastamise ja riikliku ülesehitamiseni. Koos paljude oma õpilastega, kellest mitmed, nagu Mart Laar, Lauri Vahtre, Tõnis Lukas, Indrek Tarand jt tõusid uue Eesti poliitiliste liidrite hulka, osales Sulev Vahtre tuleviku nimel võitluses ajaloo pärast.
Pastor Seiderist luuletaja Tammeni
Novellide kirjutamist pole Mats Traat võtnud sekundaartegevusena. Ning kui keegi arvab, et need on tekkinud romaanidest vabaks jäänud ainesejääkidest, siis nii see ei ole.
raigo pajula / eesti päevalehtKunagi “Kohviubadega” esimese Tuglase novelliauhinna saanud Mats Traat on tänaseks novellistina liikunud isikukeskselt, psühholoogilise realismi laadis teostatud lühiproosalt ajalooliste novellide juurde. Muidugi pole inimene neist kusagile kadunud, enam veel, autori meisterlikkus portreeloomingu vallas tõuseb üha, kuid novellid nagu tema romaanidki viimaseil aastakümneil on oma huvisuunalt kandunud tänasest päevast rohkem Eesti ja eestlaste minevikku. Veendes lugejat lihtsalt ja pretensioonitult üha ja üha: inimene on ikka olnud põhilises ühesugune, ikka on ta armastanud ja kannatanud, harinud maad ja kaitsnud kodu, kasvatanud lapsi, püüelnud vaimuvalgust ja lahkunud täis traagilist ülekohtutunnet inimea lühiduse ja indiviidi eksistentsi ühekordsuse pärast. See veendumus aitab varjuriigist üks ühe järel välja olematuks unustatuid. Selja taga ei ole enam tühi. See oleks kui ränd avarmaalt metsamüüri suunas aoeelsel tunnil: ees on pime, läbitungimatu, ent selja taga lahtisel maastikul on esimesed päikesekiired udust välja toomas äratuntavaid siluette. Ning neid siluette üha tekib ja tekib. Tuntumaist tundmatuteni. Sisustatud saab aina suurem vaateala.
Kaasaegne kunstiõpetus, uks praegusesse ülevisualiseeritud maailma
Heidelbergi pedagoogikaülikooli kunstiõpetamise tudengid tegid ühe Saksa telekanali tellimusel kongressist filmi. Nad kutsusid õpetajad maalima, kuid vähesed olid nõus. Vasakpoolse maali tegi Tõnu Talve. Heidelbergi tudengitele oli aga Eesti täiesti tundmatu paik. Võib-olla oli see pelgalt juhus, kuid me peame veel rohkem nähtaval olema nagu visuaalse kunsti õpetaminegi. Tõnu Talve
Praeguse kunsti ja publiku lõhe ei ole viimasel ajal vähenenud, kuigi kunstimuuseumide hariduskeskused on teinud tänuväärset tööd. Mida tuleks kunstiõpetuse tunnis õpetada ja kuidas seda teha, ei ole ainult Eesti kunstihariduse probleem. Tänavuse Heidelbergi ja Karlsruhe pedagoogikaülikooli organiseeritud kunstiõpetajate maailmakongressi peamised teemad olid kunstiõpetamise uued vormid, kunstiõpetus ja kooli areng, kunstiõpetus ja ülikool, kooli avatus, kooliväline kunstiharidus, kunstihariduse sotsiaalsed aspektid, kunstivormid ja meedia vastuvõtlikkus, informatsioon ja kommunikatsiooni tehnoloogiad kunstihariduse protsessides. Kooliaasta algul kõnelevad kongressist, aga ka laiemalt kunstiõpetusest soome kunstiõpetaja, Eesti Kunstiakadeemia õpetajate koolituskeskuse dotsent Anne Susanna Lindström ja Keila gümnaasiumi kunstiõpetaja, maalikunstnik Tõnu Talve. Anne Susanna Lindström tutvustas kongressil Eesti ja Soome kunstiõpetuse ainekavade võrdlev-ajaloolist uuringut ja Tõnu Talve esitles videofilmi “Fragile kunstitund 3” ehk muusikast inspireeritud maaliprotsessi, mille käigus trio Fragile kitarrist Robert Jürjendal ja trummar Arvo Urb improviseerivad ning kolmas liige Tõnu Talve visualiseerib kuuldut.
“Fidelio”, Beethoven ja Kaljuste
“Fidelio” lavastus kummutas kivistunud müüte. pressifoto
Looduse mängud Viinistu taevalaotuses – raskete-tumedate pilverünkade servad peegeldamas loojuva päikese leegitsevat purpurit ning kõrval ka paljulubavat sinitaevast – olid ühel meelel “tormi ja tungi” meeleoludega, mis hoovasid sel õhtul Beethoveni muusikast. Tõnu Kaljuste oma viimaste aegade sõna otseses mõttes vastutuules liikuvate ettevõtmistega on muusikasõpradele kindlasti magnet: Viinistusse oli kohale tulnud nii rohkearvuline kuulajaskond, et suur osa rahvast tuli paraku tagasi saata.
Tantsud kustuvate tulukestega
Šveitser Theo ja arhitekt Maureri naise Ulvi üürike põkkumine “Sügisballis”. pressifoto
Eile esilinastus Veneetsia filmifestivalil Veiko Õunpuu mängufilm “Sügisball”. Arvatavasti ei saa allakirjutanugi päris täpselt juhtunu mõõtkavast aru. Kuid filmi näinuna võib tõdeda, et Õunpuu on üks neid siinseid filmitegijaid, kelle teose lõppedes ei pea enam tõdema, et “eesti filmi kohta päris hea”, vaid võib piirduda lihtsalt “heaga”.
Mikiver – elus, ent võõras
Mikiveri peale mõteldes näib praegu domineerivat filmist “Mikk” tuttav stiil, milles on esiplaanil geenius ja tema veidrused, joomad ja naised.
Mikk Mikiver. Kaader filmist “Mikk”.
Looming 2007, nr. 8
Looming 2007, nr. 8Haikusid Andres Ehinilt. Tugev novell Eeva Pargilt. Vahvad luuletused Asko Künnapilt. Võib-olla just seoses tõsiasjaga, mille kohaselt on Eesti selle sügise Göteborgi messi peakülaline, on Künnapilt ilmunud lk 1139 luuletus “Rootsi luuletaja Göteborgi raamatumessil”, mille sisuks on hulk silpe “myg” ja lõppjäreldus: “Palun, ära sure/ sinna lavale!/ Palun, jõua ikka/ luuletuse lõpuni!” Kalle Käsper jätkab oma mahukat Buridanide-lugu, sedakorda katkendiga IV köitest. Andrei Hvostov lisab Sinimägedes juhtunule omapoolse ilukirjandusliku nägemuse. Luulet Henn-Kaarel Hellatilt, Veiko Märkalt ja rumeenia luuletajalt Liliana Ursult, tõlkinud Doris Kareva. Helga Nõu kirjad õele ja õelt. Tiit Hennoste hüppab 1920. aastate kirjanduslike manifestide kallale. Sirje Oleski mõtisklus “Kirjandus, kirjanik ja identiteet”. Madis Kõivu mõtisklus subjektiivsuse objektiivsusest. Lauri Pilter arvustab Reet Soola “Õrna Morpheust”. Cornelius Hasselblatt nimetab Andrus Kiviräha “Meest, kes teadis ussisõnu” Eesti esimeseks ökoromaaniks. Teet Kallas käsitleb Aarne Biini värskeimat romaani “Linna valitsemine”, Tiina Kirss Mihkel Lindebaum-Sardo raamatut “Minu väljarändamine Ameerikasse 1905. aastal”. Udo Uibo räägib Michael Ondaatje uuest romaanist “Divisadero”. Mihkel Loodus kirjeldab Leedu poleemikat kirjanike ja nõukogude võimu suhete teemal, peamiselt poetess Salomėja Nėrise näitel. Peatoimetaja Mihkel Mutt.
