K-LUULet
Maarja Kangro, Mart Kangur, Lauri Kitsnik, Katja Koort, Hasso Krull, Kalju Kruusa.
mina usun sõna
Suvelõpu viimased kammermuusika õied
Tallinna kammermuusika festival on Eesti muusikaelus alles noor tegija. Nagu Birgitta festivalgi kujundab see kolmandat aastat suvemöllust toibuva publiku puhkuselõppu. Pärast mahukat ja dramaatilist muusikateatrifestivali algas hääbuva suve viimastel soojadel õhtutel õdus kammermuusika pidu (20.–25. VIII).
Festivali kunstilise juhi Pille Lille koostatud kavad on mitmekülgsed ja sobivad laiale publikule – ning esinejakesksed. Vastupidiselt tavalisele pole bukletis sõnagi esitatavate teoste kohta, see-eest aga pikalt interpreetidest. Ja kes siis esinevad? Nagu Pille Lille Muusikute Toetusfondi teiste ettevõtmiste, sarjade “Meistrite akadeemia” ning “Hingemuusika” puhul – eesti interpreedid. Lisaks antakse välja noore laulja ja noor muusiku preemiat, millele sel aastal liitus noore dirigendi oma.
Festival ja vesti väel
Kui sõnad justkui kogemata kõlaliselt pea kokku langevad, aga ometi esmapilgul täiesti erinevaid asju tähendavad, on kiusatus selle sarnasusega midagi peale hakata küllalt kerge tekkima.
Luterlus kellele ja milleks?
Eesti presidendi nägemus, mille kohaselt kirikule antakse sotsiaalsemoraalivalvuri roll, ei peaks kuuluma tänasesse Euroopasse.
Suve eel puudutati eesti meedias põgusalt, aga see-eest mitmeski suhtes väljakutsuvalt Tartus 1917. aasta 31. mail ja 1. juunil toimunud eesti luterlike koguduste delegaatide kirikukongressi, mis sakslaste, lätlaste ja ingerlaste samaväärsete kirikukongresside kõrval tegeles Venemaa evangeelse luterliku kiriku Peterburi Kindralkonsistooriumi jaoks uue kirikukorraldust puudutava eelnõu väljatöötamisega. Tegemist polnud sugugi “esimese eestlaste esindajate ülemaalise kongressiga ajaloos”, nagu väidab Mart Laar1, andes ekslikult esimese au eesti luterlastele, kuigi see saab faktiliselt kuuluda ainult eesti õigeusklikele, kelle ülemaaline kirikukongress peeti Tartus 25. ja 26. mail 1917. aastal. Kahjuks oli Laari artiklis muidki faktivigu. Osa neist vigadest võiks panna teadmatuse arvele, osa on aga tekkinud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui Eesti rahvakiriku sünni rahvuslikust ja poliitilisest üleideologiseerimisest ja Jakob Hurda ning Villem Reimani kui rahvuslikule ajalookirjutusele ainusobivate isikute ületähtsustamisest Eesti vabale rahvakirikule alusepanijate hulgas. Nii vaikitakse täiesti õigustamatult maha mitmete teiste ajalooline roll, nende hulgas ka Ado Grenzsteini kui 1899. aastal esimese majanduslikult vabade rahvuslike rahvakirikute projekti esitaja oma.
