Kihnumua Harri
See oli 1987. aasta sügisel, kui Moskvas Literaatide Majas üpris rohkearvulise publiku ees saalis seisis Kihnu rahvariides heledapäine naine, kes alustas oma juttu, muidugi vene keeles, järgmiselt: “Mina olen Harri Jõgisalule kõrge autasu toonud lasteraamatu “Maaleib” illustratsioonidelt maha astunud tegelasi, aga samas ka mainitud teose toimetaja Helle Michelson ja räägin teile mõne sõna sellest Eesti ainulaadsest väikesaarest Kihnu, millest raamatus juttu on, aga ka sellest, kuidas see andekas kodulooline teos kaante vahele sai ning siia auväärse publiku ette jõudis.”
1937. aasta Pariisi maailmanäitus
Eestis vaimustuti sündmuse suurejoonelisusest, märkamata pingeliste poliitiliste jõujoonte manifestatsiooni.
Täiuslik austusavaldus Maria Callasele
“Sellist õhtut ei saa oma elus vist küll enam kogeda,” oli kontserdi lõppedes minu kaaslase Aili Vahtrapuu emotsionaalse sosinaga lausutud reaktsioon. Olen absoluutselt sama meelt.
Skulptuur räägib: võim ja vabadus
Täna kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones kujurite ühenduse aastanäitus. Ei mäletagi, et mõni näitus oleks nii täpselt ajastatud, kuigi, kui aus olla, siis aasta tagasi Kunstihoone plaani kokku pannes selle peale ei mõeldud. Asi pole isegi mitte selles, et tähenduslikku ruumi loov kolmemõõtmeline objekt ehk skulptuur või ka objektide ning mõne teise meediumi ühendus ehk installatsioon on endiselt kuum sõna, nagu tõestab väga ilmekalt kas või Münsteri kohaspetsiifiline projekt. Asi on kuraatorite Elin Kardi, Kirke Kangro ja Mari-Liis Tammi sõnastatud näituse deviisis “Skulptuur räägib: võim ja vabadus”.
Palju ilusaid etüüde liiga lihtsakoelisel liistul
Albus nähtu liigitub teatriaasta põnevaimate elamuste hulka. Traditsioonist irduvate katsetustega meie lähiaja teatris on nii mõnigi kord kaasnenud närvilisus ja ülearused kired. Kujutavas kunstis, (pop)muusikas, aga ka kirjanduses on uuendusaldis vaim olnud viimased paarkümmend aastat tavalisem, mõnel puhul domineerimagi kippunud. Teater on harjumuspärastest vormidest rohkem kinni hoidnud. Ehk ka seetõttu on uuendajad teatris liialdatultki sõjakad olnud, jättes mulje soovist kõik pea peale pöörata ja ümber teha.
