Töötoaks trümm ja ekraaniks puri

Erakkonna, NAKi ja TNT ilmumine kirjanduspilti ühe kitsa ajavahemiku vältel tekitab küsimuse, kas see periood poleks väärt omaette lainena fikseerimist?

Üliaktiivne mujal, vaikne Eestis

Pärnut nimetatakse viiuldajate linnaks ja õigusega. Samas on pisut tähelepanuta jäänud, et sinnapoole pürgib veel üks kuulus ja ilus Eesti väikelinn nimega Haapsalu. Juba 14 aastat järjest on seal igal suvel peetud festivali “Viiulimängud”, mis hõlmab kõiki keelpille, alates viiulist ja lõpetades kontrabassiga.

Seal on antud palju kontserte, aga mitte ainult. Kogu selle aja jooksul on selle ettevõtmise olulise osana läbi viidud viiuldajate kursusi, kus on õpetatud noori, ka päris väikesi lapsi – neid on olnud igal kursusel 50 kuni 100. Aeg-ajalt on sinna osalema pääsemiseks tehtud ka valik, kuna kõik soovijad ei mahu alati ära, õpetajaiks peaaegu kõik kodus või väljas töötavad eesti parimad keelpillimängijad. Lisaks veel seesugused Õpetajad nagu Tatjana Liberova või Aleksander Fischer. Loomulikult peegeldub kursustel tehtav töö ka kontsertide kavades.

Mirtel Pohla justkui valges mõrsjakleidis Pirita karmide müüride taustal. Kostüümis, millega ta Jeanne d’Arcina surma läheb. Lahingurüü on langenud, nüüd on ta neitsi, ohver. See, kelle riik kuulutab rahvuskangelaseks ja kirik pühakuks. Aga enne peab ta tulesurma minema. Orleans’i neitsiga juhtunu on maailma ajaloo üks müstilisemaid ja seletamatumaid lugusid, mis inspireerinud sadu kirjanikke, kunstnikke ja heliloojaid. Igaüks jutustab oma lugu ja tõde teab vaid Jumal, kes Jeanne’i võidule viis.

Madli Pesti jagab tänavusel 61. Avignoni teatrifestivalil nähtule personaalseid auhindu.