Arvustuse piirid
Kirjanduskriitika eetikast rääkides võib väga kergelt jõuda välja suurte üldistavate nõueteni, mis sisuliselt pakuvad tupikut. Kuidas? Probleemid võivad alata juba puhtalt vormilistest küsimustest, kas või niivõrd lihtsast asjast kui arvustuse pikkus. Seda enam, et pikkuse küsimus on otseselt seotud mahutavuse küsimusega.
Meenub Toomas Raudami väljahüütud nõue, mille kohaselt peaks toimetaja püüdlema olukorrani, kus arvustuse leiavad kõik eesti kirjanike uudisteosed. Sealjuures ei ole pikkus ega sisu primaarne, kõige olulisem on mainimise fakt. Eriti tuleks sellist lähenemisviisi harrastada ajakirjal Looming – Eesti Kirjanike Liidu ajakirjana peaks selles väljaandes arvustatama kõikide Eesti Kirjanike Liidu liikmete uudisteoseid.
Laulmine on valdkond, kus pead võtma suuri riske!
Pealkirjas toodud lausega on iseloomustanud oma elukutset tenor Mati Turi kaks aastat tagasi usutluses ajakirjale Muusika. Möödunud laupäeval juhtus aga see, mida ammu oodati: “Akadeemilise kammermuusika” sarjas esinesid Mati Turi ja Martti Raide Schumanni kavaga. Et miks siis selline kontsert nii väga oodatud oli? Seepärast, et taastärkaval eesti kammerlaulu põllul ei mäleta küll nii stiilset kava lähiminevikust, kui selleks arvata viimased, ütleme viisteist aastat. Jätan siinkohal kõigile võimaluse mind parandada, sest põhjalikku ja ammendavat uurimistööd selle konstateeringu nimel ma teinud pole, kuid nii see ju on.
Asjast kõneledes on kõigepealt vaja mainida äärmiselt stiilset kava. Sissejuhatuseks kaheksa (!) erinevast oopusest Lied’i ja mõned ulatuslikumad romansid või ballaadid. Muide, üks nendest viimastest, “Abends am Strand” on op. 45 nr 3 (mitte op. 49 nr 3 nagu kavalehel). Pärast mõneminutilist hingetõmmet esitati terve tsükkel “Dichterliebe” op. 48 (1840). Kõigi esitatud laulutekstide autor on Heinrich Heine. Kirjutatakse, et Schumannil on rohkem kui 250 klaverisaatega laulu. Nendest rohkem kui pooled on fikseeritud aastanumbriga 1840 ja seotud autori romantiliste armuvaludega, suurte pettumuste ja mõnede literaatide (Peter Härtlig) arvates, eelnevast tulenevalt ka saatuslike meditsiiniliste tagajärgedega. Igatahes on selline lauludesse valatud ahastus küpsenud mitmeid aastaid, sest Schumanni poolt Caritaseks kutsutu lemmikluuletuseks oli Heine:
INGMAR BERGMAN 14.VII 1918 – 30.VII 2007
Ingmar Bergman väitis korduvalt, et see film jääb tema viimaseks filmiks või et see näidend tema viimaseks teatrilavastuseks, see vestlus tema viimaseks intervjuuks. Üks tema “kolmest käsust” kõlas: “Alati tuleb suhtuda igasse oma filmi nii, nagu oleks see sinu viimane!” Maailmakuulsuse tõi Ingmar Bergmanile just filmikunst. Ületamatu oli ta aga ka teatrirežissöörina. Tema lavastustes polnud nipitamisi, kuid tema käekiri oli alati selgelt tajutav: põhjalik suhtumine algmaterjali ning suurepärane töö näitlejatega. Suurfilmi “Fanny ja Alexander” (1984) valmides kinnitas Bergman kohe, et see jääbki tema viimaseks filmiks, ja lubas edaspidi pühenduda teatrile: “Ma ei lähe nooremaks, kino aga nõuab märgatavalt suuremat füüsilist pinget.” Öeldu pidas teatud mõttes paika, kuid ainult osaliselt, sest hiljem on tema režissöörikäe all valminud mitmeid telemängufilme, mis ei jää mastaapsuselt sugugi alla kinofilmidele. Viimasest teatrilavastusest on möödas vaid neli aastat.
Esmaspäeval saabunud pressiteates oli kirjas, et Ingmar Bergman suri 89 aasta vanuselt oma majas Fårö saarel, kus ta oli pidevalt elanud viimased neli aastat, aga suviti juba 1960. aastast. See Gotlandist põhja poole jääv saareke oli viljakale filmi- ja teatrirežissöörile turvaliseks pelgupaigaks, kus ta sai jäägitult pühenduda oma lemmiktegevusele – kirjutamisele, mis kujunes tema jaoks eriti oluliseks pärast Kuningliku Draamateatri lavastaja kohalt tagasitõmbumist 1995. aastal.
