Usk ja elujanu
Euroopas on kaks piirkonda, mille kohta võib öelda, et kunsti tehes seal emotsioone tagasi ei hoita. Need piirkonnad on Balkani poolsaar ja Iirimaa. Olgu tegemist muusika, kirjanduse, näidendite või filmidega, mis neist paigust tulevad, tihtipeale on rõõm ja naer või siis hoopiski vihkamine, nutt, lein ja pisarad neis pidurdamatult ülevoolavad. Iirlase, serblase või horvaadi õnnel ja õnnetusel, kui ta juba lugeja-vaataja-kuulaja ees lahti rulluma hakkab, ei ole otsa ega äärt, see ületab loo lõpuks igasugused kujutlusvõime piirid.
Inimnäoline postmodernism – sõnaga üksi ja eluga tagasi
Kui Anti Saar Vikerkaares avaldatud debüütteksti eest kirjandusfestivali “Prima vista” Esimese Sammu auhinna pälvis, oli tema raamatki juba ilmunud – tõendades, et too Vikerkaare-tekst polnud juhuslik ega ainuline, vaid osa avaramast tekstivõrgust, mille loojaks on noorautori kohta (või taevas hoidku, mis tahes eas autori kohta) tavatul määral kirjasõna üle juurdlev inimene.
Pragmaatika kui hea kunsti garant
Põgus ülevaade Tartu Kõrgema Kunstikooli diplomitööde kaitsmisel silmajäänust.
Tartu Kõrgema Kunstikooli õppeprogrammi tugev kallutatus tarbe-, see tähendab antud kontekstis just tarbitava kunsti poole, mõjub noorte kunstnike teema ja lahenduse valikule ka puhtkunstilises mõttes märksa positiivsemalt, kui arvata võiks. Räpparina tuntud S’Poom (kodaniku nimega Martti Poom) tunnistas, et teemaks valitud muusikavideo ta enese loole “Na’Miin” lähtus puhtpragmaatilisest ideest teha oma online-koomiksile reklaami. Tugevat isiklikust huvist lähtuvat motivatsiooni oli tunda ka Asko Kikkuli hästi teostatud muusikavideos Soome ansambli Iconcrash loole “My Sky”, kus autor ei tõestanud mitte ainult suurepäraseid režissöörioskusi, vaid oli ise lahendanud ka grimmi ja kostüümid. Natuke idealistlikumalt positsioonilt lähtus fotosakonna lõpetaja ja tulevane Y-galerii uus juhataja Kaisa Eiche teoreetiline uurimus “Kultuuritehase vajalikkus ja teostatavus Tartus”, mida komisjon ja auditoorium, kellele teema väga korda läks, kritiseerisid kohatise naiivsuse tõttu, kuid seda enam võib loota, et kultuuritehas Tartus ikkagi käivitub.
Sigrid Uiga 20. VII 1922 – 8. VII 2007
8. juulil suri maalikunstnik ja legendaarne õppejõud Sigrid Uiga.
Sigrid Uiga õppis Tallinnas Elfriede Lenderi gümnaasiumis, lõpetas 1941. aastal Tallinna 8. keskkooli, töötas seejärel aktsiaseltsis Ephag. Kunstiõpinguid alustas ta Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis, jätkas 1943. aastal Tartus Pallases, 1944–46 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ning 1946–49 Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, mille lõpetas 1961. aastal (mis oli tollal nimetatud juba Eesti Riikliku Kunstiinstituudiks). Sigrid Uiga õpetajate hulgas olid Johannes Greenberg, Roman Nyman, Eerik Haamer, August Jansen, Johannes Võerahansu. 1969. aastast kuni pensionileminekuni oli Sigrid Uiga Tallinna Pedagoogilises Instituudis maaliõppejõud. 1965. aastast kuulus ta Eesti Kunstnike Liitu.
