Kaunite juuditaridega maganud kunstnik Gustav Klimt elas XIX sajandi lõpu Viinis koos meelehaigete sugulaste ja kümne lapsega.Kooruke on iva!
Läinud reedel korraldasid Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Kirjandusmuuseum Jüri Ehlvesti loomingule pühendatud konverentsi “Klopitult on ju hoopis teine aine kui läbitult”. Jüri Ehlvesti loominguline tee katkes järsku ja ennatlikult, kuid sellest hoolimata on tema jälg uues eesti kirjanduses sügav ja lai, tema tähendus ilmselge ja suur. Ehlvest on kindlasti 1990ndate ja 2000ndate esimese kümnendi üks olulisemaid eesti prosaiste ning seda fakti tahtsid ehk rõhutada ka konverentsi korraldajad. Sirp ühineb Jüri Ehlvesti loomingu tähenduslikuna hoidmisega, avaldades Jaanus Adamsoni kaemusliku konverentsi-vastukaja ning konverentsil esinenute ja seda korraldanute mõtteid olulisemate Ehlvesti teoste kohta.12. mai varahommikul poolunes viibides tundsin kergeid maovaevusi, mis päris kindlasti tulenesid veinist, mida olin maitsnud eelmisel päeval Jüri Ehlvesti loomingule pühendatud konverentsil (täpsemalt, selle seltskondlikus osas). Siis nägin ka järgmist ängistavat unenägu või unenäolist stseeni: Mingid inimesed või õigemini mingid hämarad kujud, figuurid või isegi “malenupud” liiguvad “alla” justkui metroos eskalaatoril ja mina ise olen vist ka seal... näen neid selja tagant, näen, kuidas nad alla laskudes mu silmist kaovad… tunne mingist pöörlevate rataste süsteemist, kus lindid või paelad üle rataste jooksevad… siis tunne või mõte, et see masin, masinavärk, kus see kõik toimub või kuhu need liikuvad lindid figuure veavad, on PESUMASIN.
Eve Kiileri esteetiline sotsioloogia
Kiileri näitus on kujutava kunsti kui visuaalse väljenduse vormikeelt piirava dokumentalistika alternatiiv.
Tüür ja Kõrvits ilmalõpus
Et Põhjamaade Sümfooniaorkester ja Anu Tali lõpetasid kontserdihooaja pealkirja all “Apocalypsis”, oli ühest küljest kunstilis-kaubanduslik liialdus, aga teisest küljest – eks niinimetatud kõrgkultuur kõnnibki sageli tõeluse ja aimduse piiril.
Mille üle põhjamaalane naerab?
Hea komöödia on tihti ka lõikav isiksuse või ühiskonna analüüs.
Põhjamaade draama päevadel kanti ette ka Mikael Niemi näidend “Popmuusika à la Vittula” (Rootsi). Loevad Alice Kirsipuu, Lee Trei ja Reeda Toots.
Aigar Vahemetsa 7. III 1936 – 8. V 2007
Aigar Vahemetsa oli publitsistiverega prosaist ja filmidramaturg, kes kirjutas romaane, novelle, näidendeid ja stsenaariume. Õppinud aastatel 1943–1954 mitmes Tallinna koolis, sai ta seejärel TRÜst ajaloolase tugeva hariduse. Pärast ülikooli lõpetamist 1959. aastal töötas kolm aastat TRÜ NLKP ajaloo kateedri assistendina, misjärel siirdus 1962. aastal Moskvasse aspirantuuri. NSV Liidu Teaduste Akadeemia filosoofia instituudi noorem- ja sotsioloogia instituudi vanemteadurina kogus ta enda ümber hakkaja rühma sotsioloogidest, kelle sooviks oli parandada maailma. Sotsioloogia oli äsja arvatud lubatud teaduste hulka ning see tõmbas paljusid, keda erutasid ühiskonnaprobleemid. Hruštšovi-aegse lühikese sulaperioodi järel läks sotsioloogide elu aina raskemaks, neil tuli tihti täita riigi- ja parteiametite tellimusi. Aigar Vahemetsa taandus sotsioloogiast ja teadusest, temast sai 1974. aastal Eesti Televisiooni lepinguline stsenarist. Juba varem oli ta kirjutanud oma novelli “Peetud positiivseks kangelaseks” (võitis Loomingu novellivõistlusel 1960. aastal kolmanda auhinna) põhjal stsenaariumi Virve Aruoja filmile “Romantikud”. Vahemetsa kui stsenaristi ja dramaturgi erilise huvi pälvis keeruline ajavahemik Eestis aastatel 1917–1924. Vahemetsa on kirjutanud Viktor Kingissepast, püüdnud lahti mõtestada selle non plus ultra radikaali olemust, põhjendada püsivat vihatuld enamlasest revolutsionääri silmades. Vahemetsa stsenaariumid realiseerisid filmideks režissöörid Tõnis Kask ja Peeter Urbla, Tõnis Kasega jätkus Vahemetsa koostöö ka ajastupärase seriaali “Poliitilised kired” (1979) loomisel, mida auhinnati Nõukogude Eesti preemiaga. Perestroika ja glasnost’i ajal kirjutas Vahemetsa stsenaariume režissöör Olav Neulandile, valmisid haruldaste arhiivileidude poolest kuulsaks saanud filmid “Hitler ja Stalin” (1989) ja “XX sajandi dokumentaalmüsteerium. Kristuse dilemma”. Kes oleks võinud toona arvata, milliseid uunikumlõike peidab endas Gosfilmofondi hoidla Moskva lähedal Belõje Stolbõs! Ent Vahemetsal oli õnne ja jätkus kannatust otsida arhiveerimata materjali hulgas kaadreid Stalini-aegse Poliitbüroo tegevusest, samuti NKVD korraldatud veresaunast Lvovis pärast linna vallutamist Punaarmee poolt 1939. aastal. Kellelgi ei olnud aimu, et hukkamisi filmiti!
Ka prosaisti ja näitekirjanikuna on Vahemetsa olnud eelkõige poliitilise närviga autor. Lembit Kivisaare nime all kirjutatud autobiograafiline romaan “Paradiisi Illu” vaatleb noore andeka teadlase kompromisse võimudega, nende mõju isiksuse hingele. Romaan “Vana diivan” kujutab eestlase elu Moskvas. Oma ideedraamades “Maailmareis” ja “Martin Luther ja Leo Medici” on Vahemetsa uurinud probleemi, kuidas tekib inimesel maailmavaade ja religioosne orientatsioon ning miks sellest nii kramplikult kinni hoitakse.
