Kolonialism või kognitiivne kapitalism?
Belgradi kaasaegse kunsti muuseumis on väljas suur Briti Nõukogu initsieeritud kaasaegse kunsti näitus “Breaking Step” / “Läbimurdev samm”. Näituse kureerimine usaldati kahe kohaliku ja kahe Inglismaal elava kuraatori hoolde. Alljärgnevas intervjuus lahataksegi situatsiooni ja kerkinud küsimusi, mis võivad “ebavõrdsete” kultuurivahetuste puhul ette tulla. Vastavad Serbia-poolsed kuraatorid Jelena Vesić ja Branislav Dimitrijević.
Idamaine ekstaas
Tänavune festival “Orient” (kunstiline juht Peeter Vähi) tõestas järjekordselt, et Ida ja Lääne, oriendi ja oktsidendi piirid ei lange päris täpselt kokku geograafilistega. Nii pärines Damara folkansambel hoopis Aafrika lõunaosast Namiibiast ning esindatud olid seekord ka armeenia (ansambel Kilikia) ja aserbaidžaani muusikud, kes kaardi järgi, tõsi küll, olid tulnud Euroopast. Kaardi järgi ehk tõepoolest, kuid muusikaline sõnum ja väljenduslaad oli neil selgelt ida suunast pärit. Eriti hästi adus seda just aserbaidžaani pärimusmuusikat kuulates.
Eelmisel reedel sisustas kõnealust ida muusika õhtu Estonia kontserdisaalis islami helikunsti traditsioon. Seda toonitas ka saali sisustus, kust toolid välja viidud, põrandal vaibad-padjad, et neil siis kas lootose asendis istudes või hoopis põrandal jalgu sirutades toimuvast osa saada.
Tallinna taastamine
Peeter Laurits, Ulvi Tiit, Madis Palm. Tallinna taastamine. Osa monumentaalpannoost Tartu ööklubis Tallinn. 2002.
Moskvasse! Moskvasse! Kunsti allikatele!
Vabandan, et alustan triviaalsusega! Minu postmodernistidest sõbrad on püüdnud mind küll veenda, et kaasaegses maailmas pole enam tsentrit ja perifeeriat, et massikommunikatsioon ja tehnika areng on sellise vastasseisu rohkem või vähem kustutanud, aga mis kasu on sellisest jutust teatrisõbral – teda ei aita ei massikommunikatsioon ega tehnika areng, vähemalt mitte oluliselt. Teatrietenduse nägemiseks tuleb igal juhul ennast ruumis ümber paigutada ning selleks on vaja ressursse, füüsilisi ja materiaalseid (Oooo, olge tänatud, kultuurkapital ja “Kuldne mask”!). Ja kuna ei saa olla korraga Berliinis, Pariisis, Londonis, New Yorgis ja Moskvas, siis jääb teatrisõpra igaveseks vaevama kahtlus, et Suur kunst ja teatriuuendus sünnib just seal. Niisiis tähendab Moskvasse minek eesti teatraalile igal juhul minekut lätete pääle: elava psühholoogilise teatri ja eksperimentaatorluse tervendavatele allikavetele. Sellised tunded valdasid mind, kui asusin teele iga-aastasele vene teatri paremikku koondavale festivalile “Kuldne mask”.
LAINE METS 22. XII 1921 – 28. IV 2007
Lahkunud on pianist ja klaveripedagoog, kes põlistas oma loomingus seda kirgastunud tunnet, mida ta oli ise kogenud kõige raskemates saatuse katsumustes, toetudes lihtsale, heale...
Laine Mets sündis 22. detsembril 1921. aastal Annikveres kooliõpetajate peres. Tallinna konservatooriumi lõpetas ta 1944 Erika Franzi klassis, aastatel 1945–1948 täiendas ennast Leningradi konservatooriumis professor Golubovskaja juures. Ta õppis ka Anna Klasi käe all 1948–1950 ja Moskvas Gnessinite-nimelise muusikapedagoogilise instituudi aspirantuuris professor Gutmani juhendamisel 1950–1953, kaitstes dissertatsiooni, kunstiteaduste kandidaadi kraadi sai ta 1954. aastal.
