Kui häda käes, hakkame laulma
Aeg-ajalt mõnestki suust kõlav üleskutse “rahvuslikule ühtsusele” ja hoidumisele “Eesti lõhestamisest” kõrvuti nõudmisega, et peaks riigi elanike vahel dialoogi pidama, sisaldab vastuolu. Kui kõik on ühel nõul, siis mille üle veel vaielda? Minu kõrvus kõlab see mõne meelest nii hirmuäratav ja ühiskonnale ohtlik “lõhe” hoopis arvamuste paljususe sünonüümina. Ja on sellisena ühiskonnale kasulik. Suhtumist omariikluse põhimõttesse, kus üksmeel vältimatu, ja ühiskonnaelu korraldamise üksikküsimustesse ei saa panna ühte patta. Kui poleks lõhet, poleks ka erakondlikku ja maailmavaatelist mitmekesisust. Poleks valikuvõimalust. Poleks võimalik üksteist vastastikku parem- ja vasakpoolseks rühmitada, kuigi see on minu arvates aegunud skaala.
Kui õnn kõlab nagu mingi tundmatu metalli heli
Elu loomulik osa on surm, teispoolsus, iirilik usk vaimudesse ja surmahaldjatesse.
