Skalpell: Olev Remsu vaated ehk pealiskaudsus
Olev Remsu 2007. aasta 19. jaanuari Sirbis ilmunud artiklit, mis puudutab Edvard Oja dokumentaalfilmi “Vaade mäelt”, iseloomustab minu meelest lausa mitu mõõdet. Ühelt poolt objektiivne kriitika, mis oleks lausa sümpaatne, kui ei oleks tegu Remsuga. Teiselt poolt lubab ta endale mitmeid faktivigu. Asutatakse turismiobjekt Pandivere Paeriik, kirjutab autor. Tegelikult tulid Emumäele kokku kuue omavalitsuse juhid, et siin sõlmida koostöökokkulepped ja pidada nõu. Edasi jätkab ta juba lausvalega: kooli alguspäeval kingib vallaametnik koolile Edgar Savisaare telliskivi “Peaminister”. Kõik oleks õige, kui vallaametnik asendada sõnaga “vanaduspensionär”. Ei olnud see mees vallaametnik kinkimise hetkel ega ole ta seda ka praegu mitte. Tundub, nagu oleks Remsu olnud filmi vaadates purjus ja vahepeal suisa tukkuma jäänud, kuigi usaldusväärsed allikad ütlevad, et ta on joomisest ammu loobunud ja ühendust Alkoholivaba Eesti juhtima asunud. Tubli on! Seda enam paneb imestama, et sellise pagasiga mees paigutab Emumäel toimuvad spordiüritused rubriiki “Tasuline reklaamtekst”. Rakke valla ja paljude tublide inimeste koostööst sündinud üritused aitavad karskusele rohkem kaasa kui ükski tühi plära.
Trio artistliku viiuldajaga
GRIEGI TRIO (Norra) koosseisus Vebjørn Anvik (klaver), Sølve Sigerland (viiul) ja Ellen Margarete Flesjø (tšello) Estonia kontserdisaalis 24. I, kavas Grieg, Haydn, Tšaikovski.
Kätlemine kui demokraatia tuum
“Kas siis president tõepoolest nii väga häbeneb oma külalisi, et ei malda riigi esiüritusele kutsutuid kaasmaalastele näidata? Või häbeneb ta oma rahvast, kes harjunult sel õhtul mõnusalt televiisori ees oma riigi auks klaase kokku löövad ning silmanurgast väärikamaid paare kiikavad?” Niisuguseid etteheitvas toonis küsimusi esitas (vist presidendile) Postimehe vanemtoimetaja Andri Maimets (Postimees 30. I). Kui ka keelevead kõrvale jätta, vaatab siit ikka vastu täiesti lubamatu asjatundmatus.
Parajalt poliitilised preemiad
Kui mingi nähtus või otsus on “poliitiline”, siis tavatseme sellest välja lugeda, justkui oleks tegemist asjatundmatu, korruptiivse või muidu ebaobjektiivse teoga. Kahju, et ilusale sõnale selline kõrvalmaik on tulnud. Sest küsimust teisest otsast vaadates paistab, et “poliitiline” võib olla vägagi positiivne. Selles mõttes, et sõnum, mida otsus kannab, on enam kui ühetähenduslik. Kultuuripreemiate puhul on sõnum see, et keegi on omal alal väga head tööd teinud ja avalikku kiitust väärt. Selle kõrval kõlavad lisasõnumid, olgu siis hoiatavad või õhutavad. Ammune kunstitegu võib ootamatult kolida ühiskonna arenguvõitluse keskväljale. Tunnustatavate valikuga positsioneerivad tunnustajad end ühiskonna avaliku ja eravõimu suhtes.
