Saare fenomen ja erootika
“Saar” on hea sõna kõigepealt luuletajatele, sest ta on n-ö riimilembene, kergelt ja kõlavalt riimuv. Riimuvat tuleb otsekui varrukast: baar/paar, kaar, laar, taar (hapendatud jahujook), vaar. Kusjuures “ÕS 1999” määratleb “saare” tähenduse väga elegantselt – “veega piiratud maismaa”. Sellelaadsetest elegantsetest käsitustest võrsuvad ka saare kui teatava ruumisegmendi kõikvõimalikud tõlgendamisvõimalused, saarefenomeni, insulaarsuse metafüüsilised konnotatsioonid.
Meedia: Kusagil struktuurides on kallutatud jõud
Ma ei hakka salgama, et näpsasin selle loo pealkirja pärast pühapäevase “Ärapanija” vaatamist. Mart Juurele ja Peeter Ojale jäi aga see pealkiri silma EPLi intervjuust endise keskkonnaministri ja nüüdse riigikogu ja Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) nõukogu liikme Villu Reiljaniga (18. X). Juur ja Oja esitasid selle Reiljani sügavamõttelise tähelepaneku Dimitri Tiomkini laulu “Rohelised niidud” viisil. Mäletate ikka veel neid sõnu?
Pauli päevik: Paul mõtleb ennast KLT rahutuks kirjandusala juhataja
Teatrit ehitada! Head teatrit. Teatrit, mis oleks professionaalne ja millel oleks palju vaatajaid. Mis oleks mõistetav ja vastuvõetav paljudele: saarlased, eesti teatriüldsus, kriitikud, kohalikud ning riigipoliitikud jne – need, kes otsustavad, kas Kuressaare Linnateatrit on vaja. Samas ei saa minna kommertsliku meelelahutuse teed, sest loetletute seas on küllalt neid, kes eeldavad, et sellel teatril on ka kunstiline sõnum, et suudetakse üllatada ja kutsuda mõtlema elu põhiväärtuste üle, näidata teed parema inimese ja ühiskonna poole. Samuti ei püsi hea loominguline kollektiiv kuigi kaua värskena ja pikemas perspektiivis ka mitte koos, kui sisulist arengut ei toimu ja ainuke argument oma töö tegemiseks on: seda inimesed tahavad, saalid on ju täis ja piletitulu hea!
