Kirjandusõpe on muutumas
Last lugema õpetada ei ole keeruline. Natuke mängu, mõned rannaliivale või pargiteele oksaga kriipseldatud tähed, emme, issi ja lapse enda nimi täheklotsidest kokku panna, koos uurida, mis tänavasildi peale on kirjutatud, et me kogemata ära ei eksiks – ja varsti see korda lähebki. Hoopis raskem ja ühtlasi palju pikem protsess on õpetada laps lugejaks.
Üks veel müüdita riigivanem
Läinud pühapäeval jõudis August Rei põrm lõpuks kodumulda. Et Eesti infoväli on kuhjaga täis lahingustseene sõjast tulevase presidendi ametikoha pärast, jätkus kauaaegse presidendi ülesannete täitja isikule ja ümbermatmisele õige nappi tähelepanu, mis sest, et tseremoonial osalesid ka praegu ametis president, riigikogu esimees ja peaminister.
Pauli päevik: Teater kooli! Ja kohe!
Suve hakul avaldas nukuteatri päälik Andres Dvinjaninov siinsamas lehes väärt mõtte. Ta ütles, et “kui on olemas kohustuslik kirjandus, siis miks mitte teha ka kohustuslike lavastuste nimekiri, mis muuseas ei peaks katma mitte koolile vajalikku kirjandusnimistut, vaid pidama silmas ka teisi parameetreid – teema olulisus, lavastuse kunstiline tase jne. Ilma naljata, miks mitte moodustada kultuuri- või haridusministeeriumi juurde usaldusväärsetest ekspertidest (mitte ametnikest!) komisjon, mis esitaks koolidele soovitusliku (isegi kohustusliku!) nimekirja lavastustest, mida lapsed-noored võiksid vaadata. Ühtaegu oleks see kaudne riiklik tellimus teatritele!” Lähenevale 1. septembrile mõeldes on see avaldus muidugi hiljaks jäänud, aga ideel on jumet ja arvestades, et ministeeriumide ja seadusandjate veskid jahvatavad aeglaselt, võiks aasta jooksul niisuguse ettevõtmise teoks teha. Tegelikult ei peagi kõike ju seadusega kinnistama, niisugune soovituslik nimekiri võiks lihtsalt kuskil internetis rippuda. Peaasi kui piisavalt arukas seltskond kokku saaks ja asja ära otsustaks. Usun, et klassijuhatajad või kirjandusõpetajad, kes õpilasi teatrisse viivad, oleksid niisuguse soovituse eest igati tänulikud.
