Elu kui tantsuõhtu
Sisemine suurus osutub kardetavasti fetišistlikumaks fenomeniks kui puusamõõt ongi.
Nii vähe meediat?
Ühel lõunasel tunnil astus meie korterisse vana noor tudeng. Ennemalt oli tavaline, et ülikooli astuti kohe pärast keskkooli lõpetamist. Praegu see enam nii ei ole, ülikooli võidakse minna ka siis, kui keskharidus hakkab juba ununema. Tänavuse suve hakul lõpetas Tartus tudeng, kes oleks võinud lõpetada juba poolteist aastakümmet tagasi. Pere-elu tuli peale, aga nüüd oli tal kraadi vaja, sest muidu ei liigu ta töökohal edasi. Justnimelt kraadi, mitte teaduslikku tööd – ja mulle meenus professor Villem Alttoa (1898 – 1975) õpetus ilma väliskirjanduseta: ülikoolis on kõigest kaks tsehhi, teaduse tsehh ja diplomitsehh.
Popfestival “Pori Jazz”
Popi härrasmees Sting, hip-hop’i kaanepoiss Kanye West, New Orleansi blues/funk-gumbo The Neville Brothers, rootsi staar Eva Dahlgren, soul’i vanaema Roberta Flack – selline oli juuli lõpus toimunud “Pori Jazzi” peaesinejate nimistu. Festival, millel on uhked traditsioonid ja rahvusvaheline maine (41 aastat ajalugu ja jazzi suurimate legendide galerii), on minu silme all kümne aasta jooksul muutunud sisuvaeseks massifestivaliks, kus – tõsi küll – võib igal aastal näha ka erutavaid esinejaid, kuid mis tervikuna ei õigusta enam mingil moel esindusliku rahvusvahelise jazzifestivali nime.
Majanduslikult läks “Pori Jazzil” tänavu üle ootuste hästi: müüdi hoopis rohkem pileteid kui kavas oli ning laupäevane kontserdipäev (eelkõige selle nael Sting) tõi platsile hinnanguliselt 37 000 kuulajat, mis on festivali kõikide aegade rekord. Megapublik kuulas ka Kanye Westi, kes räppis Soomest laenatud keelpillirühma saatel ning pani noore publiku üksmeelselt sõnu kaasa lausuma. Siiski oli Kanye Westi kontsert vägagi leige, Sting üllatusteta ja Roberta Flack heale saatebändile vaatamata energiavaene. Vaid New Orleansi perekond The Neville Brothers (neli venda koos poegadega) suutis pakkuda kaasakiskuva elamuse, mis täitis oma energiaga suure lava ja muruvälja selle ees.
