Teod: Tekst on erootiline objekt
Noorel luuletajal Maarja Kangrol ilmus hiljuti kogu “Kurat õrnal lumel” (Verb, 2006).
Kui võim ei tee, teeme ise
Neile, kellel üleeile läks meelest ära oma kodumajale leinalipp välja panna, pole ametlikult midagi ette heita. Juriidiliselt on ju kõik korrektne. Pühade ja tähtpäevade seaduse järgi on 14. juuni määratud riikliku tähtpäevana leinapäevaks. Üleriigilise leina kohta ütleb sama seaduse § 3’ (2) lisaks, et “leinapäeval, 14. juunil, ei korraldata leinaga kokkusobimatuid avalikke üritusi.” Eesti lipu seaduse järgi aga on 14. juuni kui leinapäev ka lipupäev, mil lipu peavad heiskama avalik-õiguslikud ja võimuasutused. Kodanikud heiskavad oma majadele lipu täpselt siis, kui tahavad, välja arvatud kolm päeva aastas, kui see on kohustuslik.
Mida arvasid väliskülalised?
Manfred Jahnke, vabakutseline teatrikriitik ja teatripedagoog (Saksamaa)
Olen näinud erinevat lasteteatrit ja kursis paljude maade arenguga selles vallas (näiteks Hollandis, Taanis või Rootsis), ent Eestis noorele publikule mõeldud teatrist ei teadnud ma midagi. Seetõttu rõõmustasin saadud kutse ning võimaluse üle näha lavastusi mitmel pool Eestis. Eeldasin enne eesti teatri struktuuri ja teatritegemisega tutvumist, et leian eest teatritraditsioonist ning lühikesest ajaloost tulenevaid probleeme. Arvasin nägevat vastuolusid suure vene “süsteemi” ning näiteks Hollandis, Šveitsis vm leiduva avatuse vahel. Siiski, minu peamine huvi oli saada üht-teist teada Eestist, eestlastest ning siinsest noortele suunatud teatrist.
Aarne Vinkel 25. II 1918 – 11. VI 2006
Kirjandusteadlane Aarne Vinkel sündis Saaremaal Maasi vallas Võhma külas. Algkooli- ja gümnaasiumiõpingute järel astus ta 1938. aastal Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda. Töötanud vahepeal õpetajana Kuressaares, lõpetas Vinkel 1946. aastal ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti kirjanduse erialal. Rööbiti aspirantuuriga pidas ta ülikoolis kirjanduse loenguid ja õpetas Tartu keskkoolides, seejärel oli koolmeistri ametis Muhu ja Orissaare keskkoolis. 1954. aastal väitles Vinkel filoloogiakandidaadiks (“Juhan Liivi realism”). Aastail 1954 – 1958 töötas ta kirjandusmuuseumi teadurina, seejärel keele ja kirjanduse instituudis: 1958 – 1965 vanemteadurina, 1965 – 1982 kirjandusajaloo sektori juhatajana, hiljem vanemteadur-konsultandina. Kirjanike liitu kuulus Aarne Vinkel 1958. aastast. Tema 1970. aastal kaitstud doktoriväitekiri koondas XVIII-XIX sajandi eestikeelse lugemisvara kohta avaldatud tööd. Kuigi 1993. aastal KKI ühe õigusjärglasena sündinud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse hingekirja ta ametlikult enam ei kuulunud, jäid kollegiaalsed sidemed püsima aastateks.
