ÜLESKUTSE

“Da Vinci kood” kui film jääb paraku samanimelise romaani üsna lahjaks ja töntsiks kommentaariumiks.

kas rahvusluse tempel või kaasaegne institutsioon?

17. V peeti Kumus selle kevade viimane avalik püsiekspositsiooni diskussioon “Milline peab olema XXI sajandi muuseumi ekspositsioon?”. Arutelu teemad “Millist ajalugu me vajaksime?”, “Kas Kumus on kohta kaasaegsele kunstile?”, sõnastas Kumu kuraator Eha Komissarov, üritust modereeris Sirje Helme ning paneelis osalesid Rael Artel, Marco Laimre, Ly Lestberg ja Leonhard Lapin.

Pärnu ooperimuusika festivali “PROMFEST” avagala Estonia kontserdisaalis 18. V.

Foto: Piia Ruber

Teema, millel Paulike sõna võtab, on tegelikult hierarhiad ja stereotüübid ja et kas teatriilmas võiks hierarhiateta läbi saada. On ju laste- ja noorteteatri kuu ja käib teatrifestival “Draamake”, mis on igavesti vahva. Tahaks isegi arvata, et tegu on omamoodi murrangulise sündmusega. Vaatajakesed tulevad saalikestesse ja naerukesed puhkevad ja pisarakesed voolavad, ikka kaastundekesest inimese vastu, millest muust, ja teatrisaalikestes saavad hingekesed ülendatud ja vaimukesed valgustatud. See kõik toimub ju muidu ka, aga nüüd siiski suure avalikkuse tähelepanukese all. Kriitikukesed vaatavad laste- ja noortelavastusi ja annavad oma hinnangukesed. Need hinnangukesed on tõsised ja tähtsad. Või pole? Küllap ikka on. Kas või mängult. Ja kõik see sünnib puhtast elurõõmust. Rõõmukesest. Stanislavskike ja Brechtikegi vaatavad ja rõõmustavad, olgu kus nad on, või ärgu olgu, ärgem siin usukestest räägi, me teatriinimeste vaimu-Olümposel on mõlemal suurkujukesel ju peenrake niikuinii. Mis neist ikka – Andrus Kivirähal me oma Olümposest ju terve lugu Vanemuise kavas.