Õnnepalu veimevakk ehk Tee eikuhugi
Oma värsikogumikus esitab Tõnu Õnnepalu valikuliselt luulet nii oma nime all ilmunud luulekogudest “Jõeäärne maja” (1985), “Ithaka” (1987), “Sel maal” (1990); pealkirja all “Lendaval puul” 1990-1992 ajakirjades ilmunud luuletusi, kimbu päris värskeid luuletusi “Kirjutatud aadressil 33, rue de la Prévâté 33000 Bordeaux” (III-IV, 2005), pseudonüümide Emil Tode ja Anton Nigovi nimega märgistatud luulet (luulekogu “Mõõt”, 1996; “Tallinnalood”, “Tartu eleegia” jt) kui ka oma Baudelaire’i- ja Pessoa tõlkeid.
Pauli päevik: Elu on kui suur õnneloos, kus mina osaleda ei taha
Kolm päeva Tartus teatrikoolide kevadseminaril. Ja tõesti, tõesti, suur kevad kõikjal, lausa suvi. Linn on rahvast täis, parkides, tänavatel, vabaõhukohvikutes, justkui oleks kõik otsustanud ühiselt oma urgudest välja pugeda. Tore! Kahju isegi neid päevi auditooriumiseinte vahel veeta, aga askeetlik vaimukosutus tasus ennast ära. Pealegi polnud ma ju ainuke, rahvast oli tulnud teatrikoolide kevadseminarile lausa neljast koolist. Vähe sellest, audikad olid nii rahvast täis, et kui hiljaks jäid, tuli püsti seista. Ma arvan, et kõik – nii tudengid, korraldajad kui esinejad – olid sellest üllatunud. Meeldivalt loomulikult.
Helga Aumere 22. IV 1923 – 13. V 2006
Lehekuu teine laupäev viis meie hulgast Eesti muusika- ja teatrielu vanima ja professionaalseima kriitiku, monografisti, ooperi- ja balletiteatri talendikaima ja ehedaima põlistaja Helga Aumere. Arvukate sõprade ja kolleegide tarvis oli ta nii sõna kui teoga ikka tõeline daam. Teda kutsuti Kaptenitütreks, pärines ta ju legendaarse Suure Tõllu kapteni Hermann Tõnissoo perest. 1941. a lõpetas Helga Aumere Tallinna eliitkooli, tütarlaste kommertsgümnaasiumi, muusikakooli järel 1955. a edukalt professor A.Vahteri juhendamisel Tallinna konservatooriumi muusikateadlasena.
