Vabaduse žest

“Tabamata ime” filmiprojekt on kriitikutelt ja muidu arvajatelt ohtralt kiitust pälvinud. Sümpaatiat on tekitanud tegijate no budget põhimõtted ja palju kiidetud grupitöö vaim. Arvestades režissööri natuuriga kaasneva ego ja iseteadlikkuse kohustusliku osaga, on niisugune koostöövõime päris hea tulemus. Lähestikku seisvad ühe ala tegijad leiavad põhjust rivaliteediks ja altkulmu konkurentsiks palju sagedamini kui tugeva ühisrinde moodustamiseks. Usaldus ja suur sõprus on oluline väärtus, seda maksab filmiloojatel kindlasti ka tulevikuks hoida...“Tabamata ime” filmide tegemise kontekstil on selge sõnum EFSA-le ja teistele meie filmi doonorasutustele. See on omamoodi reaktsiooniline ühisrinne rahastamise bürokraatia kivistunud lähtealuste ja loomekauge toimimise vastu. Priius loominguvälisest diktaadist oli tegijate šanss ja see on ka realiseeritud. Filmide värskus ja julge toon loob tudengifilmilikku hõngu, ent need kuus filmi on viimistletumad ning stsenaarselt kindlamad. Tegijad ise rõhutavad komplekti terviklikkust. Eraldi võetuna jäävad tööd tõepoolest pigem etüüdideks, lühifilmi mõõtu on ehk üks või paar. Kuue filmi esteetiline diapasoon on aga väga lai ja see on ilmselt selle terviku elamuslikem fakt. Vormivalikul on režissöörid mõnusat terasust näidanud, stilistiline ja žanriline äärest ääreni hüppamine loob isikupärase rütmistatuse, andes tervikmuljele vajalikku liigestatust. Näiteks Marianne Kõrveri performance’i-maailm tabab hästi postmodernse kunstiilma kurb-kurja kõledust ja painet. Tema film on stilistiliselt üks lihvitumaid selles reas.Kui võtta aluseks Von Krahli kinos pakutav esitusjärjekord, siis parem osa jääb lõppu (Kilmi ja Maimik). Kõik kuus filmi ei ole sisulises mõttes nii ühtsed, terasemale pilgule hakkavad silma ka mõningad pildi- ja montaaživead. Nagu öeldud, eraldi võttes on filmi mõõtu ehk paar tükki.

Emotsionaalselt meeldejäävaim on Andres Maimiku interpreteering. Kunstiteose üks olulisi kriteeriume on elamuslikkus ja Maimiku pseudodokumentaal seda pakub. Viimasest filmist selles reas saab vaataja viimaks emotsionaalse laengu, mida on kolme ja poole tunni  ja kuue filmi kohta siiski vähe. Maimik on teravmeelselt kujutanud olukordi, milles leiavad tabavat markeerimist karikatuursemad tüübid filmiga seotud (ääre)aladelt, ent vahetult lõbus on ka neil, kes päevast päeva filmiringkonnaga ei lävi. Maimiku filmi oluline märk, millele autor ehk ise otseselt viidata ei kavatsenud, kuid mis paljastub kogu oma haledas ja kurbloolises olemuses selgelt, on alkoholiprobleem. Me näeme mitmeid purjus inimesi, kes mängivad n-ö iseennast, kuid ühtlasi avaneb seeläbi nähtuse laialdasus. Koomiliste situatsioonide alltekstiks on ajalehtede-ajakirjade toimetustes ja mujalgi kultuuriringkondades lokkava tõsise probleemi vaieldamatu olemasolu, mis kaaskondsete poolt sageli alandlikult maha vaikitakse. Siin ei ole küsimus mitte ainult haletsusväärses enesehävitamises, vaid ka selles, et ei arvestata teistega. Alkohoolikud ei mõtle oma töökaaslaste ja kolleegide peale pudelit sahtlisse või paberkotti peites üldse, kuigi just teistel on seda nende pidevat auru all olemist sageli palju vastikum taluda. Selles võtmes võiks Maimiku film mõjuda kas või profülaktilisena, sest järelkajadest on jäänud mulje, et piinlikkust tekitanud pole film küll kelleski. Ometi võiks asja üle järele mõelda.Suurimaks kordaminekuks oli projekt kindlasti näitlejatele, oli neil ju suhteliselt harukordne võimalus pakkuda kuus erinevat rollilahendust. Näitlejatel vedas ka seetõttu, et režissööridest ei teinud keegi “kunsti kunsti pärast”. Nii oli alusetu ka eelarvamus, et suures tuhinas vormitakse filmideks mingid introvertsed  teoreetilised manifestatsioonid, mis vaatajaga lõpuks kuidagi ei suhestu. Tegijatel oli, mida öelda, ja sellisena jäävad “Tabamata ime” filmid lahedaks friigielamuseks, mis on kohati päris kõnekalt pretensioonikad.