VVV:Kerjus härraste surnuaial
Kinotähtedele on hulk ausambaid püstitatud. Kuid Buga jõe kaldal seisab mälestusmärk kinofilmile, nõukavene ekraaniteosele, millel õilis pealkiri “Traktoristid”. Igipopulaarne Põrjevi komöödia, mitte sedavõrd naljakas kui lõbus. Terve filmi on tegelased tavotised ja lõhkiste tunkedega ning kellelgi ei tärka himu end korralikult küürida. Peaosas madalalaubaline juppmees Nikolai Krjutškov, talle sekundeerib naiivne hiiglane Oleg Andrejev. Ent köitvaim figuur on kõrvalrollitäitja Pjotr Aleinikov. See kummalise helge sarmiga, end 1930. – 40. aastail vene vaataja hinge söövitanud näitleja, kelle lihtsad, loomulikud, elavad, terased, nakatava elurõõmu ja vaibumatu optimismiga kujutatud prostoid noorukid oli kui kiud rahva ihust. Aleinikovi etendatud koondkujus oli elemente kõigist vene tüüpidest, temas võis end ära tunda nii puhvaikas kolhoosnik, abitu intelligent, muretu töölisnoor, blatnoilik turusuli kui mahhorkane rindemees. Neid osiseid ühendas miski rõõmus kaltsaklik karisma.
Meedia:Ei võta omaks, ei kandideeri, “ei kommentaari”
Teadupoolest on kaamos põhjamaine pimedus, mis on laplaste leiutatud ja hõlmab ajavahemikku novembri keskpaigast jaanuari keskpaigani. Kaamos mõjub meile masendavalt, sest kõik mattub pimedusse ja enesetappude arv kasvab. Ajakirjandusega, mis paratamatult seotud poliitikaga, pole asi nii hull, kuigi lollust ja veiderdamist kohtab aasta pimedaimal ajal rohkem kui muidu.
Ei ole paremaid, halvemaid aegu…
Muusikal “GEORG”: libreto Urmas Vadi, lavastaja Andrus Vaarik, muusikaline juht Erki Pehk, osades Marko Matvere, Ülle Lichtfeldt, Liisi Koikson jpt, produtsendid Anne Veesaar, Tarvo Krall ja Mikk Purre.
…on vaid hetk, milles viibime praegu. Artur Alliksaar
Kontinentide triiv: Al Quedal on muu kõrval trofeena seinale riputada ka transatlantiline suhe
Küsimus pole mitte ainult USAga suhtlemises vaid ka ELi võimes mõjutada sündmusi globaalses mastaabis.
Jutud transatlantilise suhte surmast on, nagu ikka, liialdatud. Midagi on USA ja Euroopa sidemetes aga toimumas küll, midagi üsna tektoonilist. Kontinendid triivivad lahku ning ettenähtavas tulevikus pole jõudu, mis need tagasi kokku lükkaks. Paradoksaalselt on triiv kiirenenud terrorismi tõttu, millest uue sajandi algusaastail loodeti pigem aseainet külma sõja negatiivsele stiimulile, mis sarnase sarnasega lahutamatult kokku jootis. Nagu külm sõda, nii püstitab ka terrorism – või täpsemalt see, mida Ameerikas nimetatakse terrorismiks, ning milles Euroopas nähakse ulatuslikuma regionaalpoliitilise jäämäe tippu – rea fundamentaalseid ja ühiskonnaontoloogilisi küsimusi. Vastused, mis Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni olid märkimisväärselt homogeensed, on asendunud heterogeensetega. Kui küsimist niipea ei lõpetata, saavad plekikääridega reisilennukitest massihävitusrelvad teinud Al Queda fanaatikud muu vähema kõrval trofeena seinale riputada ka transatlantilise suhte.
