Uue tee algus: Evald Okas ja Jaroslavl
Jaroslavli aastatest sai Okasele tuleviku alusmüür.
Külastasin Evald Okast 15. IX 2005. Oleme eelnevalt kokku leppinud, et ta räägib elust sõjaaegses Jaroslavlis. Sellest on möödunud enam kui kuuskümmend aastat ja kindlasti on see aeg kunstnikul kümneid, kui mitte sadu kordi jutuks olnud, ka on ta avaldanud paar mälestustekatket neist aastatest. Kuid kas aastatega ei teki teatud reeglistatud minevikupilt, mida on toitnud sõjajärgsetel kümnenditel kanoniseeritud Jaroslavli müüt, mille taha ei olegi enam kuigi lihtne näha? Ka ei jäta mind tunne, et see, mida me eesti kunstnike toonasest elust nõukogude tagalas teame, on ainult fragmentaarne ja pinnapealne peegeldus seal elatud ning töötatud aastatest, mis on küll siin-seal leidnud sidusa tekstilise väljenduse, kuid mis on vormitud ideoloogilistest eelarvamustest. Okas räägib, mina kuulan.
Tark helilooja Kantšeli
GIJA KANTŠELI 70: ERSO, kammerkoor KAMER (Läti) ning solistid GIDON KREMER (viiul), JURI BAŠMET (vioola) ja JULIA KORPATŠOVA (sopran) ANDRES MUSTONENI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 27. IX.
Pepeljajev pole Tšehhov. Loominguline aga küll.
ntervjuu Aleksander Pepeljajeviga, kes lavastas hiljuti teatris NO99 Tšehhovi “Kirsiaia”.
