UUDIS:

Kunstirahvas võib kindlasti rõõmustada, et taas on teles käivitunud kunstisaade. Kindlasti ei rõõmusta see aga kõiki. Jäme ots on noorema põlvkonna käes (Maria-Kristiina Soomre, Kädi Talvoja, Anders Härm, Kiwa jt) ja vaevalt saab vaataja kuulda Epp Maria Kokamäe südantlõhestavaid pihtimusi või Jüri Arraku religioossusest kantud heietusi kunsti algsest olemusest. Vaevalt näeme seal ka Malle Leisi ilusaid lillemaale ja Toomas Vindi rohelisi maastikke, Navitrollast ja Tauno Kangrost rääkimata. Aga kes teab, mul pole ausalt öeldes aimugi, mis on edaspidi plaanis.

Meie kassil kriimud silmad,

istus metsas kännu otsas,

Näituse taseme poolest on “Scripta manent“ põnevam ja stiilsem, ent nii sügavate juurtega raamatuköitmiskultuuri kui Inglismaal mõne aastakümnega ei kasvata.

Tänavu juulis oma 50. sünnipäeva tähistanud Heiki Mätlik (kitarr) tegi augustis muusikasõpradele juubelikingituse kahe plaadi näol: üheaegselt ilmusid nii koostöös Urmas Vulbiga salvestatud “Sajand Eesti viiulimuusikat” kui kõnealune Max Regeri loominguga CD, kus kõlavad helilooja kolm süiti op. 131c (1915). Tõsi, tegemist on siiski süitidega soolotšellole, mis inspireeritud Bachi muusikast, ent nagu plaadiümbriselt lugeda võib, on neid varemgi esitatud teistel instrumentidel nagu viiul või trompet. Nüüdse kitarriversiooni tegi Heiki Mätlik ise ajavahemikus 2003 – 2004.

Muuseas, peamiselt orelimuusika autorina tuntud Max Reger (1873 – 1916) oli üsna problemaatiline loomenatuur, oma loomingus aga hilisromantismi ja neoklassitsismi siduv lüli. Teda kui Jena ülikooli audoktorit iseloomustas erakordne andekus ja mitmekülgsus (tegutses peale komponeerimise ka pianisti, organisti ja dirigendina) ning äärmiselt pingeline töömeetod samavõrd kui krooniline alkoholism, mis paraku ka lõpetas ta elupäevad vaid 43aastaselt. Peab ütlema, et Reger, keda peetakse üheks suuremaks kontrapunktimeistriks pärast Bachi, paneb oma polüfoonilise tekstuuriga iga interpreedi n-ö kõrgendatud valmisoleku seisundisse. Ning seda ka oma süitides sooloinstrumendile. Tuleb märkida, et kõnealused süidid küll järgivad teatud määral barokiajastu tantsude-osade järjestusskeemi, ent iga konkreetse süidi kolme- või neljaosaline ülesehitus näib andvat pigem märku vaid viitest barokilaadsele mõtlemisele, mitte barokse süidiskeemi järgimist.

Esiplaanil Juha Leiviskä Helsingi Saksa saatkonna makett, 1986 – 1993.piia ruber

Jan Kaus nägi festivalil Mart kivastikku rohkem kui korra.