Kirjandus, küla, gloobus
Tähelepanekuid viimase aja kirjandussündmustest meil ja mujal
Kirjandust, eriti just n-ö elavat, ette loetud kirjandust kohtab suvel kummalistes kohtades. Turg dikteerib oma ja raamatuid eriti ei ilmu, salongiõhtuid ja esitlusi on näpuotsaga, aga see-eest haagib kirjandus end mingite sündmuste sappa. Näiteks toimus paar päeva enne mõttetult palju poleemikat tekitanud homode paraadi ööklubis Angel luuleõhtu. Taoline veidi ootamatu ekstsess, mis ühenduses sama sündmusega leiab aset juba teist aastat (seda korraldajate kiituseks). Ühtpidi ühendub see homoseksualistide subkultuuri ajaloolise-antiikse vaimuga, teisalt peab kirjandus muidugi alati ennekõike olema kirjandus, mitte homo-, ulme-, nais- või kuratteabmiskirjandus. Kui kirjandus pääle mõne ?anri või mõttesuuna järgimise muud miskit ei paku, pole taga enam suurt midagi pihta hakata, kõlbab ehk vaid mingi sotsioloogilis-ajaloolise uuringu alusmaterjaliks.
Punkar ja miilits, ulatage käed!
Villu Tamme laulu ?Tere, perestroika? parafraseering meenus mulle millegipärast eelmisel nädalavahetusel, mil meediamaastikul löödi järjekordselt lokku 20. augusti ümber. Kära ei jõudnud õieti vaibudagi, kui meie hulgast lahkus Mati Unt.
4000 külalist 49 riigist
Märkmeid Rahvusvahelise Koorimuusika Föderatsiooni (IFCM) maailmasümpoosionilt Jaapanis Kyotos 27. VII ? 3. VIII.
?Aaa, Estonia!? kõlas Kyotos rahvusvaheline stammhüüatus eestlase rinnakaarti nähes. ?You have wonderful choir music? I know Töönu Kaljuste.? Mõnevõrra see lause siiski varieerus, Kaljuste asemel pakuti tuttava nimena paaril korral Pärti. Aga Eesti seostus koorimuusikaga iga inimese jaoks Austraaliast Singapurini.
Naiskala akvaariumis
Tiia Johannson ei olnud tehnikast vaimustunud, vaid kasutas seda meediumina enda väljendamisel.
TIIA JOHANNSONI (1965 ? 2002) mälestusnäitus ?Self.Museum? Tallinna kunstihoone galeriis kuni 11. IX.
