UUDISED

KUNST

 

Edasi >

MEEDIA:Videotehnika arengu mõttetusest

FilmPriit Aimla

Siirast rõõmu teeb valitavate kanalite rohkus! Minul on neid välja timmitud 74 (miinus mõni patumaksuline, mittetellijale nähtamatunagi häbenedes võbisev sugueluorgia). Iga saatejaam on välja peilinud oma valikuprintsiibid ja tõmbenumbriprogrammid.

Lugupeetud härra välisminister Paet! Seltsimees Lavrov! Merca ja teised petserimaalased!

Kirjandus Rui, endine Fie

Eesti idapiir, mis on ühtlasi Euroopa ja Nato idapiir, valmistab kõikidele õilsatele inimestele taas peavalu. Vahepeal juba paistis, et selle asjaga on ühel pool ja piirist enam ei räägita, aga võta näpust. Mingi asi pandi kuskil juurde ja jälle on miskid jamad. Kes pani, kus pani ja milleks, seda hoitakse rahva eest saladuses. Ometi on eesti rahvas juba viisteist aastat asjatult piiri oodanud. Seda pole andnud ei Laari ega Savisaare valitsus. Ei anna ka Respublika, kuigi lubas. Neljakordset keskmist palka saavad timukad Toompeal irvitavad rahva seaduslike soovide ja puhaste tunnete üle.

Aga mis siis ikkagi teha? Nagu ma aru saan, ei kehti praegu ei vana ega uus piir. Piir, nagu öeldakse,  ei pea. Toompeal on ratifitseeritud, aga Kremlis ei ole. Valitsus näikse olevat asja rahumeeli  kõrvale pannud. Kui neilt küsida, mis saab edasi, siis nad laiutavad käsi ja on vait. Pall olevat Moskva käes. Kui kaua nemad seda palli enda käes hoiavad? Vastust pole. Nii ei saa jätkuda. Lapski saab aru, et ühepoole ratifitseerimine ei maksa midagi. See tähendab, et meie lapsed peavad endiselt kartma hommikuti kooli minna, meie naised ja tütred on vägistamisohus, meie loomad võivad tibla kurja silma tõttu kõngeda, meie autod võidakse ärandada ja meile kõikidele võib pussnoa selga lüüa.

?Situated Self? käsitleb poliitilise agoraa tagamaid

KunstRael Artel

Intervjuu kuraator Branislav Dimitrijevičiga

 

Käsi Suure-Jaani märkmikul

MuusikaIvalo Randalu

Kaheksa suvega on mõndagi traditsiooniks kasvanud, palju ka muutunud. Kui alustati heliloojate Kappide päevadega, siis prevaleeris nende muusika, muud mängiti juurde. Nüüd kõlab enamasti muu ja juurde esitatakse Artur Kappi. See on loomulik avardumine, linnavalitsuse kingitus koos Eesti Kontserdiga eeskätt oma rahvale, kes ka tänus ja huvis aasta-aastalt enam üritustel osaleb. Eestis teist nii laia profiiliga väikelinna festivali ei ole, tõmme haarab aga juba tervet riiki. Peakorraldajateks on linnapea Ülo Köst, kultuurimaja direktriss Maret Aaboja ja abilinnapea Leili Kuusk ning EK poolt produtsent Andres Uibo ja toimetaja Elle Himma.

Avasõnad öeldi, nagu ikka, Kappide majamuuseumis (18. VI). Kontsert ise pühendati seal Julius Vaksile, austajateks Aavo Otsa trompetistide pere: isa, pianistist ema Meeli ja kolm poega ? nagu Aavo ütles, juhuks, kui mõni mängida ei saa. Said kõik, Jaan rahvusvahelise konkursi laureaadina ka klaveril.

Kunstnikud tegid tüki

TeaterJürgen Rooste

Nukuteatri suvelavastus on üks korralik meelelahutus.

ENO RAUD, ?Jälle need naksitrallid?, dramatiseeringu autor ja lavastaja Reeda Toots. Kunstnikud Sirly Oder, Marion Undusk, helilooja Tõnu Raadik, nukukunstnik Rosita Raud, liikumisjuht Eike Ülevain, laulusõnad Ilmar Trull. Mängivad Anti Kobin, Tarmo Männard või Taavi Tõnisson, Leino Rei või Andres Roosileht, Liivika Hanstin või Tiina Tõnis, Ingrid Isotamm või Lee Trei, Karin Lätsim või Laura Nõlvak, Riho Rosberg, Are Uder ja Eesti Riikliku Nukuteatri noortestuudio. Esietendus Eesti Riikliku Nukuteatri hoovis 1. juunil.

Reaktsioon

Keele InfolehtRait Avestik, Eesti Teatrikriitikute Ühenduse esimees

Kahtlemata on vaja, et teatrikriitika kajastab ka silmatorkavalt halvasti sooritatud lavastaja- või näitlejatööd. Ainult heade lavastuste kiitmisega ei jõua tõesti kuskile. Samas peab kriitik endale selgeks tegema, kuhu tahab ta oma tekstiga jõuda või mida saavutada. Olgu tegemist ülevoolava kiitusega või hävitava hinnanguga, on õudne, kui seda tehakse vastavat valdkonda peensusteni tundmata ning lastakse vohada piinlikkust tekitaval emotsionaalsusel, mis liigagi tihti reedab kirjutaja (ei taha niisugust inimest nimetada kriitikuks) füsioloogilise pooluse. Kõhedust tekitavaid ?teatriarvustusi? tuleb meie ajakirjanduses ikka ette. No mis sa teed? Siinse reaktsiooni kutsus esile aga Fagira D. Morti kirjutis 16. juuni Areenis, mis oli kui ?elevant portselanipoes?. Ma ei vaidlegi selle üle, kas kõnealune lavastus Rakvere teatri ?Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud? on õnnestunud lavastus ja kas näitlejad mängisid seal hästi või halvasti. Mõneski asjas tuleb tõesti Mortiga nõustuda. Ma räägin kirjutaja teadmistest, kuidas teatrist kirjutada. Teatriarvustustes pole vaja lugejale mõista anda, et autor on cool ja diip. Meenutada oma cool?i noorusaega ja ühte näitlejat tahumatult ajakirjanduses ?katastroofiliseks meheks? sõimata ei ole diip. Kui asi ikka pole konstruktiivne (või vähemalt ei püüdlegi selle poole) või vaimukas, vaid lahmivalt subjektiivne, siis (teatrist) kirjutades ei ole see tõsiseltvõetav. Küllap Morti tunneb seda isegi.