UUDISED

Siirast rõõmu teeb valitavate kanalite rohkus! Minul on neid välja timmitud 74 (miinus mõni patumaksuline, mittetellijale nähtamatunagi häbenedes võbisev sugueluorgia). Iga saatejaam on välja peilinud oma valikuprintsiibid ja tõmbenumbriprogrammid.

Eesti idapiir, mis on ühtlasi Euroopa ja Nato idapiir, valmistab kõikidele õilsatele inimestele taas peavalu. Vahepeal juba paistis, et selle asjaga on ühel pool ja piirist enam ei räägita, aga võta näpust. Mingi asi pandi kuskil juurde ja jälle on miskid jamad. Kes pani, kus pani ja milleks, seda hoitakse rahva eest saladuses. Ometi on eesti rahvas juba viisteist aastat asjatult piiri oodanud. Seda pole andnud ei Laari ega Savisaare valitsus. Ei anna ka Respublika, kuigi lubas. Neljakordset keskmist palka saavad timukad Toompeal irvitavad rahva seaduslike soovide ja puhaste tunnete üle.

Aga mis siis ikkagi teha? Nagu ma aru saan, ei kehti praegu ei vana ega uus piir. Piir, nagu öeldakse,  ei pea. Toompeal on ratifitseeritud, aga Kremlis ei ole. Valitsus näikse olevat asja rahumeeli  kõrvale pannud. Kui neilt küsida, mis saab edasi, siis nad laiutavad käsi ja on vait. Pall olevat Moskva käes. Kui kaua nemad seda palli enda käes hoiavad? Vastust pole. Nii ei saa jätkuda. Lapski saab aru, et ühepoole ratifitseerimine ei maksa midagi. See tähendab, et meie lapsed peavad endiselt kartma hommikuti kooli minna, meie naised ja tütred on vägistamisohus, meie loomad võivad tibla kurja silma tõttu kõngeda, meie autod võidakse ärandada ja meile kõikidele võib pussnoa selga lüüa.

Intervjuu kuraator Branislav Dimitrijevičiga

 

Kaheksa suvega on mõndagi traditsiooniks kasvanud, palju ka muutunud. Kui alustati heliloojate Kappide päevadega, siis prevaleeris nende muusika, muud mängiti juurde. Nüüd kõlab enamasti muu ja juurde esitatakse Artur Kappi. See on loomulik avardumine, linnavalitsuse kingitus koos Eesti Kontserdiga eeskätt oma rahvale, kes ka tänus ja huvis aasta-aastalt enam üritustel osaleb. Eestis teist nii laia profiiliga väikelinna festivali ei ole, tõmme haarab aga juba tervet riiki. Peakorraldajateks on linnapea Ülo Köst, kultuurimaja direktriss Maret Aaboja ja abilinnapea Leili Kuusk ning EK poolt produtsent Andres Uibo ja toimetaja Elle Himma.

Avasõnad öeldi, nagu ikka, Kappide majamuuseumis (18. VI). Kontsert ise pühendati seal Julius Vaksile, austajateks Aavo Otsa trompetistide pere: isa, pianistist ema Meeli ja kolm poega ? nagu Aavo ütles, juhuks, kui mõni mängida ei saa. Said kõik, Jaan rahvusvahelise konkursi laureaadina ka klaveril.

 

Nukuteatri suvelavastus on üks korralik meelelahutus.

ENO RAUD, ?Jälle need naksitrallid?, dramatiseeringu autor ja lavastaja Reeda Toots. Kunstnikud Sirly Oder, Marion Undusk, helilooja Tõnu Raadik, nukukunstnik Rosita Raud, liikumisjuht Eike Ülevain, laulusõnad Ilmar Trull. Mängivad Anti Kobin, Tarmo Männard või Taavi Tõnisson, Leino Rei või Andres Roosileht, Liivika Hanstin või Tiina Tõnis, Ingrid Isotamm või Lee Trei, Karin Lätsim või Laura Nõlvak, Riho Rosberg, Are Uder ja Eesti Riikliku Nukuteatri noortestuudio. Esietendus Eesti Riikliku Nukuteatri hoovis 1. juunil.