Diogenese latern:Triviaalsuste kaitseks
Inimelu mõte on alati seisnenud ebavõrdsuse tootmises
Mispärast on Võrdsus saatnud inimkonna ajalugu mingi ülimat õnne tõotava, kuid paraku saavutamatu paleusena? Mõistmaks küsimust täielikult, tuleb arvestada, et Võrdsus ilmutas end enne Prantsuse revolutsiooni ajal suurnõudeks muutumist ka kaudsemalt. Kui näiteks Platon kuulutab kõige hõlmavamaks vooruseks Õigluse, siis kaudselt on sellega öeldud, et inimeste elu täidab ebaõiglus, s. o ebavõrdsus. Ja kui kristlus näeb täiuse esmast tingimust varanduse puudumises ja varanduslikus ühisuses (kommunismis), siis seegi pole muud kui sõjakuulutus ebavõrdsusele. On siis tõesti tarvis teadvustada, et kommunism pole mingi hiljutist päritolu väärõpetus, vaid iidammune, kogu õhtumaist arengulugu saatev mõttevooluke? Ühisusest tuleneva õnne poole püüeldakse juba ühes Aristophanese komöödiaist (?Naised rahvakoosolekul?). Platon teadagi võttis noid naiselikke mõttekäike kriitikaga ja andis oma õpetuses täiuslikust riigist neile meheliku ja tõsiteadusliku rüü. Kommunismiideaal jäi toimivaks kahe aastatuhande vältel ja selles on üks põhjusi, miks sotsialism, sarnaselt muude suurnähtustega, muutus XIX sajandil teaduslikuks, et siis järgmisel aastasajal kanda suisa enneolematuid vilju. Nood on ootuspäraselt varasema eelloo täielikult varjutanud.
Joon ja joonistamine
Joonistusoskus jääb harvemaks isegi kunstnike hulgas rääkimata teistest inimestest
Itaalia muusika pidu festivalil ?opeNBaroque?
Lähipilk triosonaadile ja itaallaslikule rütmirõõmule
Barokkansambel SONNERIE (Inglismaa) 30. I Estonia kontserdisaalis ja NEAPOLIS ENSEMBLE (Itaalia) 31. I Mustpeade Majas.
Kirjanduse kolikamber: Raha lõhn
Nii kirjandus kui ka kirjanikud on tavaliselt ikka seotud rahaga. Teisisõnu. Kirjutatul on raha lõhn juures. See on loomulik. Lillekasvataminegi on ju rahaline nähtus. Rahast kui niisugusest siis rääkimata. Räägimegi täna juba tuntud juttu Eesti rahvusrahast, kroonist, mida pildiliselt kaunistab ka mitu kirjanikku. Tegemist on 1990ndate alguse Eesti Vabariigi rahategijate isepärase kirjanduslooga, kaanoniga, mis ootuspäraselt kätkeb endas nii valikut kui ka maksumust. Näiteks Kreutzwaldi eestlaste rahvusraha peal ei ole, tema nominaalväärtus on seega absoluutne null. Aga Carl Robert Jakobson (1841 1882) maksab, ja maksab kõige rohkem, maksab tervenisti viissada krooni. Nii et Jakobson on kõige ?kallim? eesti kirjanik. Ootuspäraselt tuleb siinkohal küsida ? miks? Mis teeb just selle mehe kõigi Eesti Vabariigi tänaste kodanike jaoks nii ?kalliks?? Asja tuum peitub seigas, et kirjanikuna on Jakobson praegu puhtalt kolikambri mees.
