Uudised

Jaan Ruus vihjas hiljuti ilmunud kinoainelist raamatukolakat ?1001 filmi?? käsitledes, et selles võinuks olla esindatud ka Pudovkini kunagine ?edööver ?Ema?(1926). Olen Jaaniga päri. Gorki revolutsioonilise katekismuse järgi lõi Pudovkin filmi, mis kunstiproovilt oma kirjanduslikust algmaterjalist sootuks kõrgem. Tahan jätkuvalt üles kutsuda nõukogude propafilme objektiivselt hindama. See tähendab, et nüüd, mil meid ei seo enam bol?evistlik ideoloogia ja silmad on puhtad nõukaajastu rähmast, peaksime vaba inimese süüdimatusega nägema punafilmides eeskätt nende kinematograafilisi, kunstilisi väärtusi.

Ulase visuaalne maailm kisub jätkuvalt vaataja kaasa.

Näitus ?Kujundite kasvamise lugu. Peeter Ulase graafikat aastatest 1959 ? 2004? Adamson-Ericu muuseumis kuni 5. XII.

Alexander Fischeri tõhus meistrikursus. autori foto

Homme esietendub Pärnus Endla teatri suures saalis Patrick Marberi draama ?Diileri valik?. Marberi näidendis mängivad ühe restorani töötajad kord nädalas pokkerit.  Panused on suured. Ühel õhtul liitub nendega elukutseline mängur. Mis saab, kui kogu su elu on üles ehitatud bluffimisele  ja suure võidu ootusele? Näidendi on tõlkinud ja lavastanud Tiit Palu, kunstnik on Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, valguskujundaja Kalle Kunin­gas. Mängivad Mihkel Smeljanski, Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Tambet Seling ja Jüri Vlassov.

Unustamine on inimlik. Unustamist ei saa vältida, küll aga vähendada. Seejuures on üheks võimalikuks vahendiks sünnipäevad, suurvaimude puhul tavaliselt siiski sünniaastapäevad. Need on kõige sobivam võimalus (tagantjärele) tänamiseks, kiitmiseks ja uurimisekski. Tavaliselt vähendavad unustamist n-ö ümmargused sünni(aasta)päevad, need, mis lõpevad nulli või viiega. Teeme täna erandi. Tähistame seda, mis lõpeb kaheksaga. Tähistame täna üheksakümmend kaheksat. Sest just niipalju aastaid möödus 23. novembril Betti Alveri (1906 ? 1989) sünnist.

Kaheksa sobib küll Alveri märgiks, temas oli ja on ikka veel midagi kaheksalikku: keskelt olematult peenike, alt ja ülalt ilusasti ümmargune. See keskmine olematult peenikene olemine markeerib näiteks Alveri elukäigu süngemat perioodi, mil ta oli lugejate enamuse jaoks peaaegu nähtamatu. Alt ja ülalt ilusasti ümmargused olemised märgistavad seevastu tema loomingu suuri aegu. Lihtsustavalt üteldes, luulekogude plaanis: üks oleks ?Tolm ja tuli? (1936), teine ?Tähetund? (1966). Muidugi oli palju muudki, ent teekond tolmust ja tulest tähetunnini ? läbi kaheksaliku keskpaiga ? jääb, sest see oli saatuslik.