Uudised

Vene kultuur ja apokalüpsis ? kes neid suudaks lahuta! Sealses filmikunstis tõusis  esimeseks suureks maailmahävingu kuulutajaks muidugi Tarkovski (kui jätta kõrvale hulk peidetult religioosseid ja maailmalõpulisi kontseptsioone ning elemente paljudes varasemates nõukogude filmides). Tarkovski ?Ohverduses? kõneldakse apokalüpsisest pea publitsistilise avalusega, ?Nostalgias? on häving aga ahenenud isiklikuks, ühe inimese apokalüpsiseks, mis ei tähenda ju väiksemat katastroofi.

See Tarkovski alustatud ilmalõpu filosoofiline visioon leidis Venemaal andunud jätkamist, näiteks kaheksakümnendate lõpu, üheksakümnendate alguse ?globaalse kino?, iseäranis selle Leningradi tiiva või ka ?Neeva vooluks? või ?Piiteri koolkonnaks? kutsutud filmitegijate poolt. Nimetada annab Konstantin Lopu?anskit, Aleksandr Sokurovit, Juri Maminit, nüüdseks surnud Viktor Aristovit, Aleksandr Rogo?ginit, Sergei Ovt?arovit, neile lisandusid peagi Valeri Ogorodnikov ja Oleg Teptsov. See polnud sugugi ühtne kamp, vaid väga erineva individuaalse esteetikaga kunstnike rühm, keda lähendasid ?globaalse kino? printsiibid. Seega, iga sü?ee, mida arendati, polnud lihtsalt lugu, vaid eeskätt märk ja üldistus mingist ähvardavast maailmaohust, inimene polnud nende filmides mitte isiksus ja karakter, vaid ?millegi? atribuut, tuim tööriist filosofeeriva re?issööri käes, näitlejaist sai võtteplatsil re?issööri ?nukuteater? jne. Re?issöör kujutas endast aga piinlevat märtrit, kes maailmavaludes vaakuvana pigistab endast viimse kunstilise elumahla. Tatjana Moskvina kirjutas aastat viisteist tagasi Lenfilmi globaalsete kineastide kohta: ?Üksnes krosside eest filmivad nad oma nägemusi kohutavale, sinirohelisele, sügavatest kriimustustest rikutud lindile, saavad  infarkte, valuledes inimkonna, Venemaa, hinge, looduse, tsivilisatsiooni pärast??  

Mineval nädalal leidis Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu algatusel aset kirjanike Eesti turnee, mille käigus loodi sooje suhteid publikuga, kaubeldi raamatutega ja kõneldi rohkesti kirjandusest. Piltidel: J. Jaik, J. Parijõgi ja E. Hiir Vana-Narva bastioni nurgal 28. IX 1938; kirjanikud Kundas 1938. aastal (mõlemad Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivist); Eeva Park ja Urmas Vadi Põlva raamatukogu ees 2004. aasta oktoobris (foto: Jan Kaus); kirjanikud Toomas Raudam, Karl Martin Sinijärv ja fs Pärnus etlemas (oktoober 2004, Ilme Miilimaa). Traditsioon jääb kestma, tulevas kohtuvad maaraamatukogude lugejad vahest kirjanikega sagedamini, loodetavasti mitte kurnavas turneevormis, vaid pigem üksikkülastustena.

Lõppes Euroopa esimene arhitektuurifestival

Viini arhitektuurikeskuse uusim näitus ?Sociopolis? käsitleb inimlikku miljööd kaasaegses linnas (avatud 28. X ? 31. I 2005).

Paavo Järvi, Truls Mørk, Estonian National Symphony Orchestra

Võimuiha ja vägivald on endiselt meie liigikaaslaste ühe osa eneseteostuse vahendiks

Kui sina väidad, et USA presidendi valimised võidab 2. novembril George Bush, ja tema väidab, et John Kerry, siis üks teist kahest tabab naelapead. Aga mina ei tea ei nädalapäevad varem seda lugu kirjutades ega reedel, kui ilmub Sirp, kas õigus on sinul või temal. Tänavugi ennustatakse üle noatera tulemust, kusjuures kaalukeele kallutajaks võib saada mõnikümmend tuhat viimasel hetkel otsustajat pooles tosinas sellises osariigis, kus mõlemal kandidaadil on kindlaid poolehoidjaid enam-vähem võrdselt.

Tasub minna maailmalinna Berliini, et mõelda, miks meie teatrielu ei ole nii kirev ja üllatav

Frank Castorfi ?Kokaiin? ? ekstreemne ja kurnav.Thomas Aurin