Uudised

Nõnda nagu nõukogude massiliteratuur jagunes hulgaks subkirjandusteks, nii hargnes ka tollane filmikunst paljudeks temaatilisteks harudeks. Näiteks armeed või komsomolielu või miilitsatööd kajastavad filmid. Vaatan vahel mõnuga sovetlikke spioonifilme. Suurepärane on Adolf Bergunkeri ?Jäljed lumel? (1955), mille tegevus vihiseb pakaselises taigas, kus avalad, ent valvsad nõukainimesed vastakuti julma maskeerunud vaenlasega. Muide, väljamaise salaluure residenti mängib filmis elegantselt Ants Eskola. Dünaamiline süþee, purgaa, põhjapõdrad ja pilusilmsed põliselanikud, võluv naisradist ja mehine nooruke leitnant. Hiljuti jõllasin Konstantin Judini piirivalvefilmi ?Valvepost mägedes? (1953) ja silm jäi pidama stsenaristidel: Nikolai Erdman ja Mihhail Volpin. Heldeke, mõtlesin ? Erdman! Läinud sajandi üks vapustavamaid dramaturge. Meierhold arvas, et Erdmani koomikataju polnud sugugi väiksem kui Moliere?il. Stanislavski hüüatas pärast ?Enesetapja? lugemist Erdmani kohta: ?Gogol! Gogol!?. Ja äkki ? punapiirivalvureid ülistav haltuurafilm!

Kuid imestada pole midagi, nõukogude massikultuuri lõid sageli geeniused. Erdmani (1900 ? 1970) kohta kirjutatakse nüüd aina, et mees oli neid labaseid stsenaariume sunnitud tootma, sest pärast asumiselt naasmist ei tihanud ta enam siira kunstiga tegelda. Ent säherduses jutus peegeldub vaid poolik tõde. Erdman oli juba enne vahistamist täiesti vabatahtlikult ?Lõbusate semude? üks stsenariste. ?Semusid? tuleb aga pidada stalinliku massikultuuri kõige matslikumaks näiteks. Ja ilmselgeks rünnakuks vene intelligentide ja kõrgkunsti pihta.

ELVIS PRESLEY VOLGAL

Pimeduses piki Volgat vastuvoolusõidab laev, selle tuled lummavadnad kutsuvad meid enda juurdalaeval mängib rock?n rollüks Presley vana laul jalaevalt on kosta inimeste rõõmsaid häälivõib-olla nad kutsuvad meid? Pane lõkkesse veel puid ütles üks sõbersiis põleb ka meie tuliheledamalt? Kumma sa valiksid, ? küsis teine ?kirgastes tuledes rock?n roll-laevavõi sooja mulla Volga rannalsauna sinise suitsu jasuvekojas pajas lõõmava tule?

Pedvale vabaõhumuuseumi omanik Ojars Feldbergs ja kultuurimaja muusadeks riietatud töötajad Andrus Joonase monumentaalmaali avamisel. Laura Feldberga

Läti Pedvale vabaõhumuuseumi asutaja on Ojars Feldbergs. Segastel aegadel ostis ta väikese mustlaslinna Sabile lähedal kaks lagunevat mõisakompleksi: Brinkpedvale ja Firkspedvale. Teineteisest paari kilomeetri kaugusele jäävatel hoonekompleksidel ei ole murrangulist arhitektuurilist tähendust, kuid need asuvad looduskaunis kohas. Siin on metsa, orge, mägesid, ojasid, tiike, niite ? maastikuline mitmekesisus annab võimaluse ja inspiratsiooni igasuguseks vaatemänguliseks tegevuseks. Ojars, olles ise skulptor, valis kunsti, mida antud kontekstis võib laias laastus nimetada land-art?iks.

Põhja-Itaalia Alpide jalamil asuv Verona seostub laiemalt ikka Romeo ja Juliaga. Selle XIV sajandi algusest pärit armastustragöödia kirjutas surematuks Shakespeare aastal 1594. Veel vanem on aga Verona amfiteater. Peaaegu 2000 aastat tagasi gladiaatorite võitluseks ehitatud areenil on olnud mitmeid funktsioone. XIX sajandi teisel poolel hakati seda kasutama teatrilavana ja 1913. aastal, kui möödus 100 aastat Verdi sünnist, pandi ooperiga ?Aida? alus ooperifestivalile, mis tänu erinevatele impressaariotele ja organisatsioonidele on elus tänini. Maailma suurim vabaõhufestival on ?Arena di Verona? nime all tuntuks saanud, seda peetakse üheks põnevamaks ja kuulsamaks, tänavu toimus see juba 82. korda.

6. VIII nähtud ?Traviata? etenduse mõju püsib siiani. Enne sõitu küsiti minult, et kas mõni kuulsus ka laulab. Arvan, et sealsed esinejad on kõik kuulsad, iseasi, kas meieni nende kuulsus on ulatunud. Milanos sündinud dirigent Daniele Callegari, kes praegu töötab Madalmaade Kuningliku Filharmoonia orkestriga; Albaania päritolu sopran Inva Mula, kes võitnud mitmeid rahvusvahelisi konkursse, andnud palju kontserte ja laulnud koos Placido Domingoga Opera Bastille?s, Brüsseli, Müncheni ja Oslo ooperiteatris, kelle rollide nimistu on laia ampluaaga Katerina Izmailovast ja Carmenist Gilda ning Violettani. Võluvad meeshääled, bariton Ambrogio Maestri Germontina ja tenor Giuseppe Sabbatini Alfredona, mõlemad oodatud lauljad maailma esinduslavadel. Suurepärane orkester, koor. Heli oli võimenduseta ja väga ühtlane, nii kandev on amfiteatri akustika.

Vabariigi valitsusele ja siseministrile

Kuulun nende hulka, kellele poliitiline slogan ?Vali kord!? eos ebasümpaatne oli. Ei usu, et kõikjale ulatuv seadusandlik korraldatus, inimlike pahede ja nõrkuste kaugeleminev riiklik reguleerimine ning agressiivne politseiline sekkumine viiksid elamisväärsema ühiskonnani. Singapurist ei taha mõeldagi ? olen end Skandinaaviaski küllalt ebamugavalt tundnud. Mäletan aastatetagust nädalat Norras Skienis Ibseni sünnilinnas. Viimase kangelaste-kangelannade pained on kultuurihuvilisele teada. Kuid ühiskondliku moraali osas on seal tänaseks teatud mõttes ehk suhteliselt suuremagi piiratuseni jõutud. Norra loodus on ju kena ja ilm oli suurepärane. Nii sai heast kolleegist reisikaaslasega tihti mõnel mäeveerul või lahesopi ääres varaste hommikutundideni juttu aetud. Kuid linn ise oli juba õhtupoolikul täiesti välja surnud, tublisti enne keskööd löödi kinni viimnegi ?urgas?. Enamikust Eesti linnadest suuremas Skienis ei kuulnud öötundidel ainsatki inimheli, rääkimata sellest, et oleks kedagi kohanud või mõni asutus oleks avatud olnud. Ühel õhtupoolikul kohtasin baaris naist, kes ütles, et niimoodi üksinda baaris istumistki paneb kogukond pahaks, rääkimata sellest, et võiks hommikuni pidu pidada. Täiesti võrreldamatu suvega mõnes Eestimaa paigas, olgu või Skienist mitmeid kümneid kordi väiksemas Räpinas, kus ikka kohtad kedagi kas Peipsi rannas või mõisapargis rääkimata ?tsentrumist?. Pidevalt on simmaneid Ruusal, Võõpsus ja mujal, töötab ööklubi ja kui küllatulnud sõbraga juttu jätkub, saab legaalselt ja odavalt aega viita sõltumata kellaajast.

?Teater on tugev siis, kui teda ühendab tõekspidamiste üksmeel?

Suve lõppedes paneb oma ameti Pärnu teatri Endla peanäitejuhina maha Raivo Trass. Endla loomingulist tööd juhtides oli Trassi prioriteet tuua lavale võimalikult palju eesti algupärandit ning selle kaudu rääkida meie rahva loost.Nüüd pühendub Trass vaid lavastamisele, samas unistab Trass ka teatrikooli asutamisest Pärnusse. Trass usub, et üks teatrikool praegustele lisaks pole Eestis liiast.